Alessandro Baricco "Siid"

Iseenesest väga tavaline lugu, milliseid juhtub sadu miljoneid üle maailma. Elas kord mees, töötas ja teenis hästi, viis kogu raha koju ja korraga just kui suri – õrnusest. Nukkus. Varjus kookonisse võttes kaasa vaid piinava igatsuse ning väljaütlemata ja – näitamata jäänud kire kauge ja kättesaamatu naise vastu. Sõnatute silmadega. Tüdruku näoga.

Napilt sada lehekülge sentimentaalset ja veidi magus-valusat armastust. Kaunite piirjoontega lugu, mille oskuslik kirjutaja oleks kordusi vältides ka poole lühemalt ära rääkinud. Või mõni teine, ohtrasõnalisem, vabalt kuuesajale lehele venitanud.

Baricco “Siid” on pigem jutustus, maksimaalselt novell või kui ikkagi romaan, siis tingimata nukkunud. 65 pisikest, paari hingetõmbega loetavat stseeni, “luuletust proosas”, millest igaühe lõpus jääb helisema noot – pikk ja tugev. Tin-tin, tekst nagu koto kandle muusika. Minimalistlik ja täis metafoor.

See sama siid – peategelase reisid edasi – tagasi – edasi – tagasi – nii kootakse kangast. Siidi – peent ja kerget, korraga nii salapärasuse kui ka ilmse illusiooni tekitavat. Sõnatu konkubiin kandis õhkõrna siidist tuunikat – ilmsus, tema elamu ukse ees rippus alati siidist kardin – salapära. Idas kasutatakse siidi maagilistes riitustes. Füüsiline kontakt tegelaste  vahel toimus läbi siidist kanga, mis ei vähenda tundlikust, kuid samas kaitseb naise keha “määrdumast”.

Linnud – konkubiinil oli suur linnumaja. Ida pool olla meestel kombeks: et näidata lugupidamist naise truuduse vastu, kingivad nad naisele kalliskivide asemel kauneid linde. Mütoloogias on linnud ka jumalikuse sümbol – taeva, päikese, vabaduse, elu, hinge, jne. Laialt on tuntud lindude vabaks laskmise komme. Linnud on need, kes toovad teateid (Jumal ei olnud siis veel mobiiltelefoni leiutanud), on sidemeesteks inimeste vahel. “Siidis” on linnud üks mitmest mitteverbaalsest suhtlusvormist, mille abil armunud sidet pidasid (Fb siis ka veel ei olnud).
Jne.

Emotsiooni- ja tegevusevaene raamat täis ütlemata jätmisi, vihjeid, vaevumärgatavaid pilke ja naeratusi, vabalangust.  Armastus on vaid arvatav, üksnes õhus heljuv vine, mida on raske pildile saada. Veidi häiris üldise joonega tugevalt dissonantsis olev banaalne erootiline stseen lõpu poole – häiris nagu välja tõmmatud niidist pusa siidisukal. Häirib, kui just käe alla jääb, kuid üldmuljet siiski ei riku.

Kaunid on ka dekoratsioonid – lühikesed ja täpsed 19. saj. keskpaiga Prantsusmaas ja (veel üsna suletud) Jaapani kirjeldused. Kahe maailma, kahe täiesti erineva kultuuri kokkupõrge. Mitte midagi liigset, pealesunnitud detaile või üksikasju. Milleks neid, eks? Kellel on vaja teada põhjusi ja tagajärgi? Lõppude lõpuks, kolmerealine haiku võib mahutada terve maailma koos tunnete ja emotsioonidega. Mõnikord võib lihtsalt vaadelda, menetlemata.

Raamatu lõpp üllatas. Nagu rabajärve visatud kivi tuulevaiksel ööl. Tegi kogu raamatu. Ilusa, peene ja tundelise, mulle väga meeldis.

Kell sai kaks, kuu ei paista, kuid vihma ka enam ei saja.

2007 aastal ilus ka raamatu järgi tehtud film Keira Knightleyga.

 

1 thought on “Alessandro Baricco "Siid"

  1. Pingback: Alessandro Baricco “Veretult” | Tilda ja tarakanid

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.