Suspiria, 2018

„Suspiria“ Itaalia-USA 2018, režissöör Luca Guadagnino, stsenarist David Kajganich, operaator Sayombhu Mukdeeprom, helilooja Thom Yorke.

*
Berliin, 1977. Psühiaater Josef Klemperer kohtub Patriciaga. Eaka doktori ja noore naise kohtumine toimub doktori kodus ja kaugelt mitte esimest korda. Neil on kaustikute viisi peene käekirjaga tehtuid märkmeid, lisaks Patricia kõhedust tekitavaid joonistusi ja skeeme, mille keskmes on alati madaam Blanc. Patricia kuuleb hääli.
– Nad võtsid mu silmad, – räägib ta. – Nüüd nad näevad mind.

Susie Bannion jätab hüvasti oma Ohaio amišide perekonnaga ja saabub Berliini, et ühineda kuulsa tantsukooli tantsijatega. Isegi madaam Blanc võtab vaevaks silmata uue tüdruku katseid. Susie läbib katsed edukalt ning kolib ühiselamusse.
– Mina võin peaosa tantsida, – ütleb ta. – Ma saan hakkama.

Peale trenne kogunevad õpilased ühiselamusse, jutustavad maast ja ilmast, punuvad oma tütarlapselike intriige või hoopis magavad nähes neile saadetud õudusunenägusid. Pedagoogid kogunevad sabatile. Õpetajate tuppa või mõnesse 1977 aastal Berliinis tegutsevasse restorani.
– Nad veel ei tea meie tõelist olemust, – ütlevad pedagoogid. – Kuid varsti saavad teada.

Hea tava näeb ette, et õudusfilmist rääkides peab rääkima atmosfäärist. Atmosfääre on siin kaks. Ja kogu film oli mul tunne, et neil kahel pole teineteisega suurt midagi pistmist, keegi on hullult vaeva näinud, et neid kokku põimida ja eks lõpuks vist põimib ka, kuid mulje jääb selgelt punnitatud.

Atmosfäär. Kõigepealt müstikaväline eht-sotsiaaldraamalik. Värvitu ja argine. Alguses ei saa aru, kummas Berliini osas tegevus käib. Selgub, et läänepoolses. Kui Josef ületab piiri, atmosfäär tiheneb, pähe tekivad pildid malevlastest, noortest naturalistidest ja läkaköha põdevst siilist. Pildi elulisust toetuvad tagaplaanil kõlavad poliitilised uudised. Terroristid on kaaperdanud lennuki, Stammheimi vangla müüride taga igavlevad Punaarmee Fraktsiooni (RAF) võitlejad.

Tantsustuudios valitseb hoopis teine atmosfäär: vaevu hallatav, igal hetkel punase-mustas värvigammas vallanduda võiv infernaalne kaos. Seejuures, filmi looja kummi ei venita, maskid langevad ruttu: ajal, mil Susie alles hakkab “tundma midagi enese sees”, saab vaataja juba aru, et Olga Ivanova murtud keha on juhitud ja kontrollitud kurjuse tulemus, mitte nt soojendusharjutuste viltu läinud sooritus. Stuudio põrandate all toimub täpselt parajalt hämarusega kaetud košmaar, mädanemise ja Cronenberg – Carpenteri vääriliste kehaliste deformatsioonidega. Grimm on suurepärane ja ma ei mõtle siin isegi mitte keldris olevaid cronenberge vaid eeskätt dr Josef Klempereri. Eelinfot omamata poleks ma temas iial Tilda Swintonit ära tundnud.

Tilda Swinton tutvustust ei vaja. Dakota Johnson, mitte midagi ütleva mängu meister, kahvatu ja kiretu (mis on ka arusaadav, oleksin mina Ohio amiš, kahvatukis sedamaid), sobib siia filmi hästi.

Naturalismi on on palju. Siseelundid kukuvad välja veenvalt, luumurde on nii kinniseid kui lahtiseid. Ohvri kehasse surutakse konksud suure mõnuga ning lohistatakse siis põrandat pidi nagu inetut nukku jätte maha mustendavad vere jäljed. Kõhedavõitu, kuid mitte hirmus. Päriselt hirmus oli vaid kord, mingi rõõmsa, kannatamatu ja kehatu röögatuse ajal.

– See tants on nagu seks. Loomadega, – ütleb Susie. /me oleme nõus. Dakota kindlasti teab, kõigi peensusteni, tal on ju kolm korda 50 varjundit selja taga, lisaks kaks aastat balletikooli “Suspiria” jaoks. Tantsugrupi tantsud, mis trennides näivad metsikute ja kaootilistena, muutuvad publikule ette kandmisel lisaks metsikusele hüpnotiseerivateks. Tantsijad on kaunid nii verejugasid meenutavates lõngajuppidest kostüümides kui ka alasti põrgufiliaali rituaalses perfoomansis.

Thom Yorke kirjutatud helitaust on väga hea. Üldse mitte pealetükkiv, kuid piisav, et seda märgata. Võimalik, et “Suspirium” ja “Unmade” on üldse parimaid asju, mida ta viimastel aastatel kirjutanud.  

Kui üldse nuriseda, siis õrnalt, kuid siiski, mulle tundub, et film püüab olla targem, kui päriselt on. Kahtlase võitu feminismi käsitlus pluss pattude andeks andmise teema, antud juhul vist tervele rahvale – viimase väljendamiseks on kasutatud küll minimaalselt kunstilisi vahendeid või süžeelisi (?) lahendusi.

Kunsti olemasolu filmis tõukab nimetama ka filmi ennast kunstik. Ma ei hakka vastu punnima. “Suspiria” on ilus. Kohati öökima ajavalt, kohati kummaliselt, mõnes kohas kõhedalt, väärastunult, peenelt, kuid ikkagi ilus. Kes on valmis pikaks sissejuhatuseks ja täielikuks sürriks ning lisaks on valmis leppima tõsiasjaga, et ka Dakota Johnson võib mängida hästi, tasub vaadata küll. Suurema elamuse saab  eelarvamusest tühja peaga visuaali nautida suutev inimene.