Hommik

haigutab..

Röster on hakanud saiu kõrvetama. Arvutasin välja, et ta on tõenäoliselt umbes 15 aastat mind truult teeninud. Nii et diagnoosi osas kahtlusi pole, vanadusest tingitud dementsus. Mina lapsele: – Kuule, küsi jõuluvanalt röster! Tark laps “ei lähe läbi” naeratusega vastu: – Küsi ise!

Ükskord ma leidsin hulkuva kassipoja. Valge. Ja mõtlesin, et toon koju ja siis hakkasin kahtlema, sest valget ju ei taha (karvad tumedatel riietel on nii hästi näha, praegu on mul hallikas-pruun triibik ja probleem on olematu) ja keegi tuttav võttis endale. Sellest väikesest määrdundvalgest kribust on tänaseks kasvanud imekauni lumivalge korterikass. Ma ikka mõtlen talle vahel ja sellele, et meil ju võiks üks kassike veel olla. Miisule seltsiks ja nii. Sest mis vahet seal on, üks või kaks kassi? Mingi meeltesegaduse ajel rääkisin sellest korra ka lapsele, kes oli muidugi poolt (ja tahaks teel hamstrit ja rotti ja nirki ja pesukaru ja hobust ja nii pikalt edasi, ja koera – loomulikult), aga kuna korraga ei saanud, jäi asi soiku. Olen seda valge kassi lugu ilmselt tuttavatele ka rääkinud ja nüüd siis, üksõhtu helistas tuttav ja andis teada, et leidis mulle valge kassi. Terve pesakonna, kõik panid ajama, aga üks ei karda üldse, andis kätte ja põue ja nurrub ja nii. – Tahad siis? – Tahan! – Valget? – No olgu siis valge, kus sa ta nüüd enam paned… Teavitasin last ja hakkasime ootama. Tunnike hiljem teatas tuttav, et kassipoeg põgenes autost ära. Ta tegi korraks ukse lahti ja läinud oligi, kätte enam ei saanud.

Oh seda õnnetust. – No küll me saame! – Ei saa, sa mõtled jälle ümber, ja nüüd sa lubasid juba ja nüüd võtame! Ja niimoodi pikalt pisaratega pooleks. Ütlesin lapsele, et uurin fb-s, kellelegi ikka on. Noh, paarilt tuttavalt küsisin, aga tegeleda viitsi. Ma võtaks, kui mõni näljane ukse taha tuleks. Aga eile õhtul siis: – Lähme vaatame varjupaigast? – Ei lähe, seal on suured kassid. – Äkki ei ole? Lähme ikka! Guugelda! – Ma ei usu, et varjupaigal kodulehekülge on. – Anna telefon, ma ise! Ja siis me vaatasime poole ööni varjupaigas olevate kasside pilte, lugesime nimesid ja lugusid. Ma nüüd ei saa peast välja. (Laps õnneks väga peale ei käigi, sest – tark laps oskab lugeda – avatakse teisipäeval). Pääsu nüüd enam ilmselt ei ole, eks me mingi hetk seal ühe kribu koju toome. Aga kuidas valida? Iseloomud ja elukombed ja… ja mis meie Miisu sellest kõigest üldse arvab?

Jõulutunnet ei ole. Aga maa on akna taga valge, päike paistab aknast sisse ja hakkame piparkooke küpsetama.

1 thought on “Hommik

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.