Lyman Frank Baum “Võlur Oz”

485

– Laps, mis sa kassile tegid, et ta sul ennast niiviisi pildistada lasi?
– Ütlesin, et kui on tubli ja püsib paigal, siis saab feispuuki ja kuulsaks!

Lugu vaeslaps Dorothyist, kes elab koos vanaldase onu ja tädiga kusagil Kansase tühermaal. Raamat algab pelutavalt ja veidi sarnaselt Kivirähki “Tilda ja Tolmuingliga” – kõik on hall ja tolmune.

“Kui Dorothy lävel seisis ja ringi vaatas, ei näinud ta muud kui ääretut halli preeriat. Mitte ainsatki puud ega maja ei hakanud silma sel tasandikul, mis ulatus igas suunas taevasinani välja.” 

lk 12.

Kuid kui Kivirähki raamatus tolm peagi elavneb, siis siin on see aegade jooksul sööbinud kõikjale, sh elavate inimeste hingedesse.

“Tädi oli kõhn ja kuivetu ega naeratanud iialgi.

/—/

Onu Henry ei naeratanud iialgi.”

lk 12.

Järjekordse tormi lähenedes varjusid onu ja tädi keldrisse ning käskisid varjuda ka Dorothyl. Tüdruk oleks seda kindlasti teinud, kui mitte tema koerake Toto, kes hüppas Dorothy sülest maha ja puges hirmust laua all. Muidugi tormas tüdruk koerakest päästma ja mõne hetke pärast avastasid nii tüdruk kui koer, et maja lendab ja nemad lendavad majaga koos. Nii sattus tüdruk Dorothy võlumaale, mis oli imeline ja ohtlik ja ikkagi imeline. Pakun, et suurem osa täiskasvanuid, olles sattunud kusagilt ma ei tea, kännu alt imelisele maale ja pealegi veel hoobilt selle valitsejate suurde soosingusse, oleksid jäänud paikseks. Aga Dorothy on laps.

Raamatu autor kirjutab eessõnas, et kirjutas muinasjutu laste rõõmuks ning erinevalt paljudest teistest muinasjuttudest ei ole ses loos mingit moraali, südamevalu ega painajaliku hirmu. Üksnes “imepärasus ja rõõm”.

No sõltub. Minu laps nuttis täiega esimene kord, kui Hernehirmutis jõkke kinni jäi ja teine kord, kui Lõvi magas moonipõllul. Selliseid, lapse jaoks “natuke hirmsaid” ja ühtlasi hirmus põnevaid kohti on loos teisigi. Ühesõnaga, kliendile meeldis, sattusime selle käigus rääkima ulmekirjandusest ja laps otsustas, et metsa need “Sune”-d, tema loeb nüüd ainult ulmekirjandust. Nu nuh. Ma nädalavahetusel veel ei hakka, aga esmaspäeval seletan ära, et nt koolikohustuslik “Pätu” on puhast verd ulme, nii et hakaku aga nobedasti. Unejutuks loeme nüüd C. S Lewise “Lõvi, nõid ja riidekappi”.

Mulle ka raamat meeldis. Seda ei juhtu kuigi tihti, et loen lapsele etteloetava raamatu öösel lapse eest salaja lõpuni enne kui unejuttudega rinna maale jõuame. Sel korral küll, mul oli kohe tõsine huvi, kuhu see kõik välja jõuab. Raamatu lõpp on veidi kiire ja lihtne, aga kokkuvõttes siiski päris tore lugemine. Juba üksi  see, isegi mitte mõte vaid tõsiasi, et olgu kodu ja kodused millised tahes, on nad lapsele ikkagi armsad, on nii suur ja rõõmus ja hirmus üheaegselt.

Ja tore vaatamine on see ka vähemalt sel juhul, kui juhtub olema nagu meil on – Pegasuse 2019 aasta versioon, mille on illustreerinud Robert Ingpen. Väga ilus raamat, lisaks piltidele ka köide ja šrift ja paber – kõik on suurepärane.

Lisaks ja seoses lugesin internetist ägeda loo, kuidas kaheksakümnendate alguses (vist) nõukogudemaal leiti, et  Baumi “Võlur OZ” on päris hea lugu. Ainult et tegelased on justkui isekavõitu ja kangelaslikkust võiks ka rohkem olla ja… ja anti kirjanik Aleksander Volkovile korraldus, et kirjutagu paremaks! Tubli kirjanik Volkov kirjutas ja sündis muinasjutt “Smaragdilinna võlur”. Kuigi (vähemalt interneti andmetel) kahel raamatul suurt vahet ei olegi, ei jõua venelased siiani ära vaielda, kumb versioon siis parem on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.