“Karbitänav” John Steinbeck

Nii umbes 30ndad, üleilmne majanduskriis, Suur depressioon. Vaene tööstuskvartal kusagil Monterey äärelinnas California osariigis Vaikse ookeani rannikul. Mereande töötlevate konservitehastega järgi nime saanud Karbitänav. Töötud, kodutud ja prostituudid, vargad, vaeslapsed ja hulgused. Juhtub, et nende maksevahendiks on konnad ja koduks lagunev Üüripalee. Elu on surunud nad oma äärealadele ja unustas sinna, tõenäoliselt igaveseks. Kuid nad ei kaeble, ei ohi, ei nuta ega otsi õigustusi oma esmapilgul ehk haletsusväärsele, eesmärkide ja väljavaadeteta elule. Karbitänava elanikud on oma eluga kui mitte rahul, siis vähemalt leppinud,  õnnetuteks ei saa neid küll kuidagi nimetada. Elavad suure naudinuga, rõõmustavad iga uue päeva ja iga toidukorra üle päevas eraldi ja eriti suurelt, kui see toidukord (või mõni nendevaheline aeg) sisaldab ka paari lonksu odavat viskit. Nad on head inimesed.

Doktor tähendas: „Vaata neid. Nad on tõelised filosoofid. Ma arvan,“ jätkas ta, „et Mack ja poisid teavad kõike, mis iial ilmas on sündinud,  ja ilmselt ka kõike, mis edaspidi sünnib. Ma arvan, et nad tulevad sellessinases maailmas paremini toime kui teised inimesed. Sellal, kui teised ennast auahnusest, närvilisusest, himurusest või lõhki kisuvad, võtavad nemad asja lõdvalt. Kõik me nii-öelda edukad inimesed on haiged inimesed haigete kõhtude ja haigete hingedega, kuid Mack ja poisid on terved ja imeliselt vabad. Nad võivad teha, mis tahavad. Nad võivad rahuldada oma himusid nimetamata neid millekski muuks.“ (lk 118)

Doktor elab samas tänavas. Merebioloog, oma pisikese laboratooriumi ainus töötaja. Ta püüab ja prepareerib pisikesi kaheksajalgu ja meritähti, aga vajadusel ka näiteks konni ja kasse. Ning aitab kõiki, kes tema poole pöörduvad. Doktor on hea inimene.

Tal olid ajukirurgi käed ja külmavereline kuid soe loomus. Kui ta oma autoga koertest möödub, tõstab ta käe kaabu juurde, koerad vaatavad üles talle otsa ja naeratavad. Ta võib vajaduse pärast mistahes loomalt elu võtta, lõbu pärast ei suuda aga kellegi tundeid riivata.

/—/

Doktor oli nõus igasuguseid lollusi ära kuulama ning oskas neid rääkija meeleheaks sügavmõttelisusteks pöörata. Ta mõttelennul polnud piiri ega ta osavõtlikkusel tagamõtteid. Ta oskas lastele keerulised asjad lihtsaks rääkida. Ta elas oma imelises rahutus maailmas. Ta oli himur nagu küülik ja vagur kui vanapagan. Kõik, kes teda tundsid, jäid tänuvõlglasteks. Kõik, kes tema peale mõtlesid, mõtlesid kohe: „Ma peaksin kindlasti Doktori heaks midagi tegema. (lk 39)

Mida teevad head inimesed, kui neile tuleb pähe mõni hea mõte? Õige, nad teevad selle teoks! Nii otsustasid Karbitänava elanikud, eesotsas Macki ja poistega, et teevad Doktorile üllatuspeo. Palju selleks vaja ei olnud, kõigest natuke viskit ja konni. Konni, tõsi küll, oli vaja mitusada. Ja algab pöörane sündmustejada, sest mitusada konna tuleb kõigepealt kinni püüda. Selleks, et püüda mitusada konna, on vaja sõita kohta, kus neid nii palju on. Selleks, et sõita, on vaja laenata autot, see sõidukõlbulikuks remontida … jnpe.

Ja nagu üliheade plaanidega ikka – juhtub, et elu teeb oma korrektiivid ja kõik ei lähe päris nii, nagu algul plaanitud. Vähemalt esimesel korral.

Pidude olemust on tegelikult väga vähe uuritud. Siiski on üldiselt teada, et peol on oma patoloogia, et see on samamoodi isikupärane – sageli lausa põikpäiselt isikupärane. Niisamuti on üldteada, et pidu kulgeb harva esialgsete plaanide ja kavatsuste kohaselt. See viimane ei käi muidugi nende masendavate ja orjalike pidude kohta, mis kulgevad koletuslike elukutseliste peoperenaiste korraldatuna piitsa ning range kontrolli ja ülemvõimu all. Need polegi üldse peod, vaid mingid etendused või demonstratsioonid, sama spontaansed kui sooletõmblused ja sama huvitavad kui nende tõmbluste tulemus. (lk 147)

Mitte keegi pole uurinud hääbuva peo psühholoogiat. Pidu võib möllata, möirata, pulbitseda, siis aga algab nagu mingi palavik, sigineb vaikuseviiv ja korraga saab kõik ruttu-ruttu läbi, külalised lähevad koju või heidavad magama või liiguvad kuhugi edasi ning jätavad peo surnult endast maha. (lk 107)

Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Süžeeliini ja selle tegelastega suuremal või vähemal määral seotud lühikesed, väga kergesti loetavad lood. Mõned neist väga head, mõned teised nõrgemad kuid kokkuvõttes siiski elu ja surma (kuidas siis selleta) täiuslikult voogav kangas.

Keel ja stiil, kõne kujundliku ja värvikus ei kao isegi tõlkes. Ja siis veel ja vist peamine, soe, üdini heatahtlik huumor ja iroonia. See juures see kehtib nii siis, kui kirjanik räägib inimestest, kui ka elu- ja eluta loodust kirjeldades. Minu meelest oleks kirjanik võinud Nobeli saada üksi uurikust rääkiva peatüki eest. Poolteist lehekülge hõredat teksti aga millised püüdlused ja pettumused! Illusioonid ja nende purunemine ja seda läbi kõige parema nalja ja kõikehõlmava, luuüdini tungiva elu traagika.

Mulle tundub, et selle raamatu kõige suurem väärtus seisneb selles, et kirjanik justkui ütleb, et tema poolt kirjeldatud inimeste eluviis, olgu siis valitud või majandussurutise poolt peale sunnitud, ei tähenda seda, et need inimesed on sobimatud elama ühiskonna poolt heaks kiidetud viisil või moel. Vaid et ka selline eluviis võib omada täiesti iseseisvat väärtust kui üks tee võimalikest õnneliku eluni. Ning et inimese sotsiaalne staatus ei määra inimese paiknemist skaalal hea vs halb inimene, ei määra empaatia võime olemasolu või suurust, võimet tunda rõõmu või rõõmustada teisi. Selline, kunstiline rehabilitatsioon.

Aitäh soovitajale.

7 thoughts on ““Karbitänav” John Steinbeck

  1. nodsu

    Kui sulle see meeldis, siis küllap meeldib ka “Tortilla Flati agul”, see on ka selline… helgem Steinbeck ja väga sarnases miljöös.

    (helgete Steinbeckide rubriiki kuulub veel “Teekond Charleyga”, aga see on teist vurhvi kui need kaks.)

    Like

    Reply
    1. Tilda Post author

      Aitäh, Notsu! Mulle tegelt “Vihakobarad” meeldisid ka väga. “Hiirtest ja inimestest” olen ka lugenud, aga suurem mälestus puudub.

      Like

      Reply
  2. laanisto

    Sa lugesid seda uut tõlget? Elmatari Karbitänavat? See väliseesti oma 60ndatest on mu meelest oluliselt mõnusam tõlge, kuigi on ajastule ja väliseesti kirjastatud kraamile omaselt nurgelisem tekst. Aga see klapib raamatutegelastega kuidagi paremini kokku. Aga jah, Steinbeckilt soovitaks veel Tortilla Flati (millest on ka vähemalt kaks tõlget), Me tusameele talve, ja Teekonda Charley´ga.

    Like

    Reply
  3. Tilda Post author

    Ma lugesin seda üldse imelikult. Ma olin kodust ära, kui soovitati aga lugeda oli ju vaja otsekohe ja siis alustasin originaalis, aga see veebileht ei kohaldunud telefoni formaadiga ja siis varsti jätkasin vene keeles (sest vene keeles on kogu maailma klassika igasugustes formaatides lihtsalt kättesaadav). Koju jõudes oli pool raamatut loetud, aga tõin ikkagi raamatukogust paberraamatu (Elmatari oma anti jah ja ma teist ei osanud küsida) – sest miljon korda mõnusam, kui ekraanilt. See, et korduvalt välja antud, sain teada alles peale lugemist googeldades. Aga ma nüüd koju tellisin kasutatud raamatu ja sai see vanem variant, sest Karbiküla kõlab kuidagi paremini kui Karbitänav 🙂

    Like

    Reply
    1. nodsu

      tõlkimise koha pealt mõtlen kogu aeg, et ma ise oleks vist pealkirjaks võtnud hoopis “Konservitänava” vms. Sest olgu ta “Karbitänav” või “Karbiküla”, ikka tulevad silma ette kas mingid meremolluskid või siis koogi- ja kommikarbid. Aga vbla on teistel teisiti.

      Like

      Reply
      1. laanisto

        Konservile ei ole maakeeles head sünonüümi jah. Kõik need hoidised ja säilitusasjad on palju laiema tähendusväljaga, ja eesti keeles on neil kodune konnotatsioon pealegi tugev küljes. Plekkhoidistänav? Cannery on iseenesest mitte konserv, vaid nende tehas. Konservitsehhi tee? Vekla agul? Minu teooria on, et esmalt väliseestis tõlgituna ei soovitud pealkirja panna konservi, rääkimata konservitehasest, kuna sel oli liigne nõukamaik juures. Ja võeti lihtsalt tootetermini (konservikarp) teine pool. Teine variant on, et enne Teist maailmasõda sõna konserv eesti keeles üldse puudus. Näiteks Saarestes seda üldse pole (on vaid konservatiivsus). Ja võibolla nimetatigi konservitehaseid, kui neid mõnes rannakülas üldse leidus – hoopis karbivabrikuteks, ja samamoodi kalakonserve heerginakarpideks vms. Pealegi, sõnal karp on eesti keeles veel paar lisatähendust, mis väga klapivad selle raamatu sisuga. Karp on ju ka kala ise. Samuti tähendab karp mustust ja räpasust (see on korba üks murdevorm). Ühesõnaga, mulle karbiküla sobib!

        Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.