Režisöör Anna Melikian, lühifilm, 21 min.
Lugu iseenesest on lihtne: edukas ärinaine sõlmib sõbrannaga kihlveo, et tal õnnestub 24 h jooksul leida endale mees ja veeta temaga öö. Naine sõidab Peterburi, broneerib toa linna kalleimasse hotelli ning hakkab otsima.
Alguses veidi „Armastust tööpostil“ meenutav mustvalge lugu on filmitud 60ndate stiilis. Täiuslik helitaust (Tuhkatriinu loost tuttav meloodia lõpus, jm) ja hea näitlejate valik. 1976. aastal sündinud Viktoriya Isakova on oma rollis armas ja olgugi, et Jevgeni Tsõganov minu lemmiknäitlejate hulka ei kuulu, näeb ta musta raamiga prillides täpselt parajalt tahumatu. Kogu filmi aja räägib taustal nähtamatu hääl (Konstantin Khabensky), selgitab mingis vanemas militaristlikus kõnepruugis seda, mis filmis toimub ja see tekst on nii naljakas ja kohane, et vaatasin filmi üksnes selle teksti mitu korda.
Stsenaariumi kirjutasid Alexandr Tsypkin – blogijast välja kasvanud fb staar, ühtlasi publitsist, stsenarist ja kommunikatsiooniguru ning Anna Melikian, kes on Google andmetel tänase Venemaa üks lootustandvamaid režisööre. Tsypkinit ma fb-s vahest loen, Melikianist tean vähem, kuid mõnda tema lühifilmi olen veel näinud. Nii ühelt kui teiselt justkui võiks eeldada, et nad teavad, kuidas asjad päriselus käivad. Kuid vaatamata sellele, et film mulle väga meeldis, päriselu mu meelest sel korral ekraanile ei jõudnud (aga kas peakski?). Filmis on naine, kellega toimub miski väga suur ja oluline muudatus, kuid normaalset seletust sellele muutumisele pole.
Melikianil on varasemast ajast lühifilm “Bachi adagio” (vms), kus noor naine nimega Lena ei lähene ega tutvu kohvikus talle meeldima hakanud noormehega. Veidi vanem Lena filmis “Õrnus” tegi selle sammu ära. Arusaadav, naine 35+ julgeb tahta meest ilma, et sellega kaasneks soov omada mõnd tõsisemat suhet. Arusaamatuks jääb minu jaoks see, miks see 35+ naine eelnevalt päev otsa idioodina käitus?
Tark, karjääri teinud naine. Kaugelt mitte inetu ja majanduslikult kindlustatud (esimese klassi pilet “Sapsanis”, tuba vaatega Iisaku katedraalile “Astorias”, Tsõganovi tegelaskujule lubatud 20 000 rubla ühe voodis tehtud selfi eest). Naine, kes eelduste kohaselt teab täpselt, mida ta tahab praegu ja ka seda, mida elus üldiselt. Jookseks ta jah, oma kontsadel treppe mööda järele esimesele silma hakanud mehele. Ei jookseks.
Reaalsel sellisel Lenal oleks selle ööpäevaga “Astorias” soovi olemasolul olnud nii palju mehi, et esimesele korrusele Tsõganovi mängitud tegelaskuju ja tema vaimustavate prillide juurde oleks ta jõudnud millalgi vastu õhtut ja siis ka üksi selleks, et korraks hinge tõmmata ja võib-olla teha rahus üks suits.
Ainult, et siis ei meenutaks see film mitte “Armastust tööpostil” vaid “Ühe skandaali märkmeid” nt Cate Blanchettiga peaosas. Aga see selleks. Üks pisike päris-etteheide on mul filmile ka.
Ja nimelt – mulle ei meeldinud lõpp. St, meeldis foto telefoninumbriga hambus, kuid sellele eelnenud sõnaline pateetiline jura, millest võis vaid vihjamisi ja sedagi suure pingutusega, lugeda, et tegelastel oli seks, ei meeldinud. Ma oleks pateetika ära jätnud ja andnud selgema vihje pildis. Kindlasti vihjena, kuid siiski üheselt mõistetavalt. Nagu Titanikus see Kate Winsleti käsi higisel aknaklaasil – oo, see oli minu lapsepõlve üks erootilisemaid elamusi.
Film on otsast lõpuni filmitud Iphone kaameraga Action 2018 heategevusprojekti raames. Käesoleval aastal olevat filmile seriaali näol ka järg tekkinud, aga sellest ei tea ma midagi.
Film on vaadatav Youtubes: https://www.youtube.com/watch?v=lMe-8btW1yA
Tilda ja tarakanid 