Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: “Troonide mängu” teadus”

Füüsik Rebecca C. Thompson otsustas uurida kuidas “Troonide mängu” väljamõeldud maailm oma ettearvamatult vahetuvate aastaaegadega, kibedas külmas palja päi lippavate meestega, tohutu jäämüüri, jääzombide ja tuld sülgavate lohedega teadusega suhestub. Tuleb välja, et suhestub küll. Epiloogis ütleb teadlane järgmist: 

George R. R Martin suutis luua maailma, mis on sisemiselt sidus ja kaldub tegelikkusest kõrvale vaid juuksekarva võrra. /–/ Ja just sel põhjusel on George R. R. Martini maailm nii kaasahaarav: see asub meie omale nii lähedal, ent ometi haardeulatusest väljas. 

lk 283

Teaduse populariseerijana omab Thompson väga head ettekujutust sellest, kuidas rääkida füüsikast või keemiast, rääkimata teistest, vähem igavatest teadusharudest nagu bioloogia, astronoomia, geneetika, toksikoloogia jt selliselt, et see köidaks lugejat. Raamatu järgi otsustades mulle tundub, et lobisedes. Kuidagi heas mõttes, raamatut lugedes oli mul kogu aeg tunne,  nagu kuulaks erakordsesse jutuhoogu sattunud tarka ja lõbusat tuttavat. 

Olen veetnud kogu oma elu teadusest rääkides ja esimene reegel selles ametis on: tuleb jutustada lugu. /—/ Kõige tugevamad argumendid teaduse kasuks on need, mille puhul te tunnete osalisi ja hoolite toimuvast. kui algatada teadusalane arutelu “Troonide mängu” taolise loo abil, on kuulajad juba kaasa haaratud. 

lk 284

Küsimused, millele raamatus vastuseid otsitakse, on täiesti fantastilised. Kas planeet ebaregulaarsete, täiesti ettearvamatul ajal vahetuvate aastaaegadega on ülepea võimalik ja kuidas täpselt? Miks lohedel on nahkhiire tiivad ja kas neil kurk ei kipita? Mis võiks olla 200 tonnise linnukese olendi piirkiirus lendamisel ja mul praegu nt tekkis veel üks küsimus olendi seedesüsteemi osas (meenus üks linnukeste ja õnne kohta käiv uskumus),  mida raamatus küll ei käsitletud, kuid mis näitab selgelt, et raamat soodustab edasi mõtlemist. Veel põnevaid küsimusi: millest (või millega) zombid mõtlevad ja millest tuleb Ebalaste armee liikmete erinev lagunemisaste? Millises olukorras võib tsitruseviljade kättesaamatus osutuda surma toovaks asjaoluks? Kas terase omaduste parandamiseks on vaja tingimata omada lohet? Millist “Troonide mängus” kasutatud hukkamisviisi tasuks eelistada  (no juhul, kui peaksite sattuma olukorda, kus lubatakse valida)? Turmatuli, loheklaas jpm. Ja siis veel üks minu lemmikuist: kui palju sulakulda on vaja inimesele pähe valada selleks, et aju tema koljus keema läheks ja mis siis surma põhjus oleks – lämbumine, šokk või ajude keemine? Ja nii pikalt edasi.   

Raamat on hästi komponeeritud, iga peatükk käsitleb üht suuremat teemat, mis alapeatükkideks jagatult a-st ja o-st alates arusaadavalt lahti seletatud. Nt, rääkides Westerosi aastaaegadest räägib autor kõigepealt sellest, mis need aastaajad õigupoolest on, miks nad on ja mis neid mõjutab, nende kestvust või temperatuuri. Räägib Maa orbiidist ja teljest, viskab nalja Harvardi üliõpilaste üle ning alles seejärel püüab jõuda selgusele, mis selle  Westerosi mandrit kandva planeediga siis õieti on.  Tempokalt ja huvitavalt, viidetega lugudele ja erinevatele uurimustele. 

Lugedes mõtlesin vist iga peatüki juures vähemalt korra, et oh, see ongi minu lemmik, kuid lõpuks … Kui kindlasti peaks nimetama, siis vist jäämüürist ja külmas kliimas hakkama saamisest rääkivate peatükkide juures põksus süda kiiremini (külmavares, nagu ma olen). Mh meeldis mulle külmas kliimas hakkama saamise peatükis nii mööda minnes käsitlust leidnud tänapäevaste trenniriiete tehnoloogiate teema. Selliseid päris maailma teemasid, mis käsitletava sarja omadega haakuvad, on raamatud teisigi ja need üksnes rikastavad. Kõik see kokku on päris tore lugeda.  

Olgu veel öeldud, et ma ei ole lugenud G. R. R. Martini  “Jää ja tule laulu” ja sarjast “Troonide mäng” olen näinud esimest hooaega, paar osa teisest ja viimase hooaja viimast osa (meeldisid, kunagi, kui ma ükskord töötuks või pensionile jään …). Kuid see ei sega kõne all oleva raamatu lugemist ja nautimist – nii palju, kui püstitatud probleemist aru saamiseks vaja, on samas ka kenasti lahti kirjutatud. Eks ta “Elava teaduse” sarja raamatutele kohaselt nõuab grammi võrra rohkem süvenemist, kui mõni kaasaegne filosoofiateos mõnelt endiselt korvpallurilt (palun vabandust, aga ma ei saanud seda mitte kasutada – see on niii hullult naljakas), kuid kindlasti pole siinkohal tegu igava või ülemäära keerulise teadusliku tekstiga. Ikka popp _ja_ teaduslik. 

Kohe kui ma seda raamatut nägin, teadsin, et tahan seda lugeda. Aitäh selgeltnägijale Argo kirjastusest, kes minu mõtteid luges ja raamatu postituvile noka vahele pistis.

9 thoughts on “Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: “Troonide mängu” teadus”

  1. lendav

    Lohede seedesüsteemist on täpsemalt kirjutanud Pratchett. Millises raamatus täpselt, ei tule meelde. Igatahes juhtus seal olema üks äbarik lohe, kelle seedesüsteem ei töötanud nii nagu peaks ja lohekene sai sellest reaktiivmootori. Minu mälu järgi oli seal juttu ka lohede toiduratsioonist ja väljaheidetest ning kõigest muust asisest. Raamat ise rääkis (kui ma õigesti mäletan) linnavahtkonna ülemast Vimesist ja tema prouast, õigemini nende kuramaažist. Proua oli kõrgklassi tibi ning tegev lohede varjupaigas vabatahtliku talitajana. Aga ma ütlen, et ma võin ka valesti mäletada, kas see kõik ikka oli selles ühes raamatus.

    Olen Troonide mängu raamatuid päris mitut lugenud. Põhimõtteliselt (vist?) kõiki, mis on ilmunud. Ekraniseeringut vaatasin ainult natuke esimest hooaega. Minus tekitas ka küsimusi just see külma piirkonna värk. Et mis köögiviljad seal üldse kasvada said? Meie Maal elab inimesi ka piirkondades, kus köögivilju suurt ei kasva, aga nemad elavad põhjapõdralihast ja vaalaküttimisest jne. Eskimod näiteks. Seal oli aga pidevalt külmas kliimas kirjeldustes sees ikka mingid juurikad. Kustkohast nad neid juurikaid said…?

    Peaks ise ka su kirjeldatud teadusraamatu ette võtma, aitäh soovitamast!

    Liked by 1 person

    Reply
    1. Tilda Post author

      Aitäh meenutamast, mul oligi plaan Pratchettit kunagi veel lugeda. Ma olen lugenud vaid Tiffani Achingi raamatuid.
      Sa võiks ka oma lugemusmuljeid jagada, ma suure huviga loeks 🙂

      Like

      Reply
      1. lendav

        Ma olen viimas(t)el aasta(te)l oluliselt vähem lugema hakanud. Olen goodreadsis ka, aga sinna ei ole meeldegi tulnud loetuid ära märkida. Lugemismuljete kirjutamisega on nii, et see millegipärast ei tule hästi. Need mõned üksikud muljetamised tunduvad mulle endale nii … lahjad. Ja üks viimaseid kordi juhtus nii, et üks kommenteerija (vana sõber ja koolikaaslane, paraku vihane võitlev feminist, kes näeb tonti igal nurgal) hakkas minu kommentaaride põhjal Arvama. Ise polnud raamatut näinudki. Minu kirjatükis oli ju aga ainult murdosake sellest, mis raamatus. Mul ausalt öelda kadus ära isu lugemismuljeid jagada, sest minu kirjutatu oleks niikuinii hale ja lahja peegeldus loetust ning teiseks ei ole mul jaksu vihastele lugejatele selgitada, et tegelikult kirjanik ei andnud mõista, et naise koht on vait vms.
        Aga ma ei ole siiski päriselt lukku pannud, et ma raamatutest ei kirjuta. Kui ikka midagi tähendusrikast kätte satub, küll ma siis märgi maha jätan 🙂

        Like

      2. Tilda Post author

        Kusjuures, see “hale ja lahja peegeldus” pole mulle üldse võõras mõte. Eriti häst palju loetud, kas klassika või hetkel ülipopulaarsete raamatu puhul tuleb suht lihtsalt see “oh, mis nüüd mina enam”. Aga ma siis katsun end ikka veenda, et minu (MINU) mulje ikkagi. Teisi õhutan, sest vähe on asju, mis huvitavad mind minule huvitava inimese puhul rohkem, kui see, mida ta loeb (ja arvab siis, muidugi).

        Like

  2. nodsu

    Sellise teadusjutu varalaegas on ka maailmaehitamise foorumid (ulmekirjanike või fännfikkerite omad). Ma kukkusin kunagi näiteks orogeneesi küülikuauku.

    Like

    Reply
    1. Tilda Post author

      Thompson viitab raamatus ka mitmes kohas sellistele foorumitele. Aga neisse võib vist elama jäädagi, peab palju vaba aega olema. Ma pole jõudnud sarjagi ära vaadata.

      Like

      Reply
  3. _kaur_

    Ulmegrupis oli hiljuti sarnane teema. Lühidalt – G Martin on ise selge sõnaga öelnud, et tema maailmal EI OLE teaduslikku alust. Tsüklid jne lihtsalt “on”, “maagiliselt”. Erinevalt Aldissi Helliconia sarjast (mis on sisuliselt jää ja tule maailma ja sarja prototüüp).

    Kindlasti on tore füüsika, meteoroloogia, bioloogia jne teemadel lobiseda…

    Kuid loetu kajastamine on igal juhul kasulik, vajalik ja tänuväärt!!!!
    Ükskõik kas siis sots-meedias või päris-ajakirjanduses või kustahes.

    Notsu, ma just tsiteerisin Facebookis sinu kohta käivad Wikipedia artiklit :), mis küll omakorda tsiteeris ühte teist artiklit.

    Like

    Reply
    1. Tilda Post author

      Jaa, Thompson ütleb raamatus sama, et GRRM on selge sõnaga öelnud, et teadusliku alust pole, maagia jms. Kuid kuna GRRM maailm on üsnagi meie oma sarnane – ja ilmselt just seetõttu sedavõrd köitev, tahtiski Thompson teada, et aga mõni asi ehk siiski ja kui, siis millisel määral. St, tema eesmärk ei olnud tõestada, et GRRM maailm on teaduslik vaid uurida, mil määral suhestub.

      Ma on nõus, et loetu kajastamine on kasulik, vajalik ja tänuväärne – ma ise loen mitmeid raamatublogisid, jälgin Goodreadsis ja fb-s muljetajaid. Lisaks, mina isiklikult olen veendunud, et muljetamine on kasulik mulle endale – mõtestan, sõnastan jm.

      Tagant järgi küll, aga ega küll küllale liiga ei tee: Kaur, palju õnne!

      Like

      Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.