John Steinbeck “A Russian Journal”

Istusid kord kirjanik John Steinbeck ja fotograaf Robert Capa  ja mõtlesid, et krt, teeks midagi. Läheks nt reisile. No nt sõjast toibuvasse Nõukogude Liitu. Vaataks, kuidas seal inimesed elavad. Mida seljas kannavad ja mida söövad, millest unistavad või unesid näevad, pidutsevad, surevad. Mõeldud, tehtud. Viisad saadi kiiresti ja vaatamata kaasmaalaste keelitustele loobuda kindlat ja piinarikast surma toovast plaanist, asuti teele.

1947, külma sõja algusaegne hiigelriik, eesriie juba langeb, kuid raudne veel pole. Bürokraatia, isikukultus, diktatuur ja tsensuur. Propagandamasin kogub tuure, äsjased liitlased juba muutuvad  pommi ehitavateks ülesöönud kapitalistideks. 

Targa inimesena ütleb Steinbeck kohe raamatu alguses ära, et see ei ole raamat Venemaast või elust Venemaal, see on raamat tema ja Capa reisist Venemaale. Kindlasti see nii oligi ja pmts võiks siin pikalt arutada, mida kõike Steinbeck märkas või taipas ja siis otse välja ei kirjutanud või siis kohati ehk omamoodi ikkagi kirjutas, aga ma ei hakka. Vist seepärast, et ka poliitilisest varjundist üle või mööda vaadates, on selle reisikirja lugemisele kulunud (vähene, kahjuks) aeg väga hästi veedetud aeg.Steinbeck kirjutab hästi, eredalt ja täpselt ja talle on kerge kaasa elada. 40 päeva jooksul pistetakse rinda bürokraatiaga, lennatakse plekkpurki meenutavate lennukitega ja sõidetakse veidrike täis rongiga, suheldakse tööliste ja põllumeestega, kirjanike, ametnike ja lastega. Süüakse, juuakse, tantsitakse, üllatutakse,  üllatutakse veel ja veel, naerdakse, vihastutakse ja siis jälle – süüakse ja juuakse kuni voodisse kukutakse, et ärgata vaid mõni tund hiljem ja kõike otsast alata. Moskvat, Stalingradi, Kiievit ja Tbilisi. 

Mulle meeldis kõige rohkem osa, kus Steinbeck kirjeldab, kuidas nad Capaga Kremlit külastasid. Nt arutasid nad Lenini muuseumis ringi jalutades, et eluajal oli Lenin tõenäoliselt inimene, kes iial mitte midagi ära ei visanud, isegi mitte kõige väiksemat märkmepaberit, rääkimata kulunud pliiatsijupist või lõhkistest kalossidest. Külastades Vene vürstide elupruume aga nentisid, et neis ruumides ei saanudki muud sündida kui erinevad julmurid. Minu must-do list before … ei ole kuigi pikk, kuid Kremli külastus on seal nüüd üsnagi prioriteetsel kohal.   

Lisaks kõigele veel palju head huumorit, mh Steinbeci ja Capa omavahelisi tögamisi ja kuhjaga tavalist inimesearmastust. Ja siis need Capa fotod, muidugi. Need on veebis olemas ja vaadatavad, no nt siis https://www.magnumphotos.com/arts-culture/travel/robert-capa-russian-journal/ 

Mõned tekstinäited ka:

“This practice seems to be general in the Soviet Union. I suppose it is general any place where bureaus of the government operate. No one is willing to go out on any limb. No one is willing to say yes or no to a proposition. He must always go to someone higher. In this way he protects himself from criticism. Anyone who has had dealings with armies, or with governments, will recognize this story. The reaction to our cameras was invariably courteous, but very careful, and the camera did not click until the policeman was quite sure that everything was in order.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“In Russia it is always the future that is thought of. It is the crops next year, it is the comfort that will come in ten years, it is the clothes that will be made very soon. If ever a people took its energy from hope, it is the Russian people.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“We went back to our green bedroom with its insane mural, and we were conscious of being depressed. We couldn’t figure out exactly why, and then it came to us: there is very little laughter in the streets, and rarely any smiles. People walk, or rather scuttle along, with their heads down, and they don’t smile. Perhaps it is that they work too hard, that they have to walk too far to get to the work they do. There seems to be a great seriousness in the streets, and perhaps this was always so, we don’t know. We had dinner with Sweet Joe Newman, and with John Walker of Time, and we asked them if they had noticed the lack of laughter. And they said they had. And they said that after a while the lack of laughter gets under your skin and you become serious yourself. They showed us a copy of the Soviet humorous magazine, called Krokodil, and translated some of the jokes. But they were not laughing jokes, they were sharp jokes, critical jokes. They were not for laughter, there was no gaiety in them. Sweet Joe said he had heard that outside of Moscow it was different, and this we subsequently discovered to be true. There is laughter in the country, in the Ukraine, and on the steppes, and in Georgia, but Moscow is a very serious city.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.