Otfried Preussler “Röövel Hotzenplotz”

Igatahes, kodanik Hotzenplotz valis endale röövli ameti ja suhtus sellesse ääretult kohusetundlikult: veetis päevi varitsuses ja röövis linnakodanikelt kõike, mis talle meele järele oli. Esimeses raamatus hakkas talle meeldima vanaema kohviveski. Vanaema oli sellisest asjade käigust sedavõrd nördinud, et sõbrad Kasperl ja Seppel jäid ilma oma iganädalasest lemmiklõunast vanaema juures. Mis peale nördisid poisid ning otsustasid aidata ülemvahtmeister Dempfelmoseril kurikael kinni nabida. Sõbrad elavad läbi nii mõndagi, muu hulgas võidavad kurja võluri ja päästavad heatahtliku haldja ning lõpuks, loomulikult, nabivad röövli kinni.

Teises osas röövel põgeneb, pistab järjekordselt nahka Kasperli ja Seppeli lemmiklõuna ning kohviveski asemel varastab seekord vanaema. Kasperl ja Seppel nördivad jälle, röövel nõuab lunaraha ja algab pöörane pantvangidraama. Nüüd on aeg särada ülemvahtmeister Dimpfelmoseril, kes, võttes appi selgeltnägija proua Schlotterbecki krokodilli nimega Wasti (kes tegelikult on mägrakoer – ega proua Schlotterberg poleks tema eest muidu koeramaksu maksnud), leiab röövliurka ja päästab nii vanaema kui poisid. Röövel läheb otseteed vangi, kust ta raamatu kolmandas osas ennetähtaegselt  vabaneb hea käitumise eest ning juba hoopis uue inimesena. Ta nimelt otsustab jätta röövli ameti kus seda ja teist ja hakata korralikuks inimeseks. Kuid ega see kerge ei ole. Nimelt linnakodanikud ei usu, et röövel Hotzenplotz muutuda võiks. Appi tõttavad jälle sõbrad Kasperl ja Seppel, kes aitavad röövlil, vabandust, nüüd juba kodanik Hotzenplotzil leida talle meelepärane töö ja tõestada kõigile, et … vist, et hea tahtmise korral ja sõprade abiga …

Kui mitte arvestada seda, et ettelugemise eel on keerukate nimede tõttu mõistlik mõned näolihaste soojendusharjutused teha (kindlasti mõjuvad ka kortsude vastu), on lugu põnev ja väga lõbus. Tegelased on värvikad, meeldejäävad ja väga erinevad. Nalja saab palju ja naerdakse eranditult kõigi üle. Kurja röövli üle naermist ma justkui eeldataks, aga oma osa saab ka nt igati nunnu vanaema ning kõige karikatuursem tegelane kogu raamatus on üldse politseiülemvahtmeister härra Dimpfelmoser. Ja muidugi on see lugu õpetlik, sõprusest, perekonnast, kinnipidamisasutusest vabanenute adapteerumisest ühiskonda (eee .. ) ja kuidagi üldiselt, heast ja halvast, aga seda kõike pehmelt ja maitsekalt, moraaliseerimata.

Lugesin koos oma 9aastasega, korda mööda üksteisele ette ja lugesime kahte erinevat trükki korraga. Mina lugesin ette 1995. aastal ilmunud kogust, mis on Franz Josef Trippi imeliste mustvalgete illustratsioonidega. Lapsele meeldis rohkem lugeda 2018 – 2019 aastal kolmes jaos ja sama kunstniku värvilisi illustratsioone sisaldavaid köiteid. Viimane, röövlist ja kuuraketist (1995. aasta kogus seda osa ei ole) rääkiv lugu on meil veel lugemata, kuid juba ootab riiulis. Raamat meeldis mõlemale, nii lapsele kui mulle. Aitäh soovitajale, ma kahjuks ei mäleta, kes see oli.

Üks tekstinäide ka:

„Suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann konutas tusaselt oma võlulossi köögis ja kooris kartuleid. Ta oli küll suur võlur, kes suutis hõlpsasti inimesi ükskõik milliseks loomaks moondada ja sõnnikust kulda teha, aga kõigist pingutustest hoolimata polnud tal seni õnnestunud kartulitelt koori maha võluda. Nõnda siis, kui ta ei tahtnud ikka ja alati ainult nuudleid ja kruupe süüa, tuli tal tahes tahtmata aeg-ajalt köögipõll ette siduda ja kartulikoorimise tüütu töö endal ette võtta.“

Preussler, O. 1995. Röövel Hotzenplotz, Eesti Raamat, lk 37.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.