Of Freaks and Men (Про уродов и людей), Venemaa, 1998

Lavastaja ja stenarist Aleksei Balabanov.

Kaks lugupeetut perekonda ja saksalasest immigrant Johann, no umbes Saatana asemik Maal. Täpsemini 19. sajandi lõpu Peterburis. Johann koos oma kohaliku abilise Viktor Ivanovitši ja naiivse võitu fotograaf  Putiloviga peavad Markii de Sade stiilis pornograafilise sisuga fotosid tootvat, ee, ettevõtet. Ajastut arvestades uudsed ja vaieldamatult skandaalsed fotod levivad käest kätte või põlle alt põlle alla pilastades või muserdades, muutes hingelt ebarditeks kõik, kes neile pilgu peale viskab.  Et siis foto- ja filmikunsti arengust ning selle mõjust ühiskonnale, armastusest natuke ja selles, mis on ilus ja mis seda ei ole.

Kogu filmi tehniline pool rõõmustab väga. St, filmi värvilahendus (seepia) on silmasõbralik, originaalne ja orgaaniline. Filmi atmosfääri toetav helitaust ja suurepärane operaatori töö. Mõni stseen või kaader on nii hea, et tahaks püsti tõusta ja plaksutada. Nt filmi viimased kaadrid sulava Neeva ja Johanniga …

Näitlejate töö väärib ära märkimist. Sergei Makovetski mängitud Johanni verd tarretama panev pilk ja Viktor Sukhorukovi mängitud Viktor Ivanovitši elajalik irve on jäljendamatud. Liza osa mängiv Dinara Dukarova on minu jaoks kuidagi möh, aga sobib siia filmi hästi. On veel siiami kaksikuid Toljat ja Koljat mängivad poisid, nende pime ja abikaasa vastu külm kasuema, loomult udu fotograaf ja labased teenijanaised ja kõik on mu meelest hakkama saanud, üldmulje on terviklik ja kuidagi õige.

Filmi lõpus on koht, kus nooruke, nö korralikust perekonnast pärit ja peamiselt vist juhuse tahtel ja Johanni mõjutusel pornotööstuse orjusesse sattunud Liza vabaneb orjusest ja esimene asi, mis ta vabaduses teeb, on see, et suundub bordelli rooskamisteenust saama. Kas ta tegi seda põhjusel, et, küll läbi tõsiselt jõledate asjaolude, avastas endas midagi, millest muidu ehk oleks eluaeg puudust tundnud või läks ta sinna põhjusel, et ühtegi teist armastamise viisi ta lihtsalt ei teadnud, jääb filmitegija pähe. Kuid, seepia, teate, on, andke andeks, sita värvi. Ja mulle tundub siiski, et Balabanov jõuab lõpuks järeldusele, et inimene, olles nimetatud substantsiga kokku puutunud, määrdub ja see on paratamatus. Miski pole lõpuni must või lõpuni valge, kokkupuutel värvid segunevad ja asjad või elu vm on olemuselt, tahame me siis seda või mitte, pigem siiski seepia. Võib-olla väikese erinevusega spektraalses amplituudis (tsau) ja kokkulepped ses osas on pmts võimatud eos.

Vaatamata keerulistele teemadele üleni raskena film mulle siiski ei näi. Siin on ka hunnikute viisi eneseirooniat, palju naljakaid hetki ja siirast irvitamist, eriti tummfilmi stiilis kommentaaride näol. Kokkuvõttes nautisin kõige rohkem ikkagi pilti, seepia karva inimtühja Peterburi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.