Režissöör Konstantin Lopušanski (Lopushansky)
Googel ütleb filmi kohta, et intellektuaalne õudukas. No olgu siis nii. Pooltühi läbivettinud lagunev linn, lakkamatu sadu ja veidi agressiivsena näiv infrapunane valgus. Raamatust tuttavad kirjanik Banev, Irma, Diana (küll, nüüd venepäraste nimedega), kummalised, veidral häälel veidraid mõtteid edastavad lapsed ja nende saladuslikud mentorid ligedikud. Kõik on justkui olemas ja eriti õnnestunult on atmosfäär, selgelt pahaendeline. Mul on hetkel pooleli Tarkovski filmide kronoloogiline vaatamine ja tundub, et Lopušanskile meeldisid ka. On selles filmis visuaalselt midagi väga stalkerliku. Vesi ja tempo ja … Vaadates hakkab hing valutama, et oled ka Homo sapiens, selle väljasureva liigi esindaja ja kõik sinu tõekspidamised koos väärtuste süsteemiga on iganenud ja kui mitte algselt olnud, siis vähemalt nüüdseks puhtaks kurjuseks kujunenud. Destilleerunud ehk, laiskusest ja rumalusest. Ja kusagil kindlasti on siis need teised, nn uue teadmise kandjad, kõrgemalt arenenud olgu siis tulnukad või mingi uus liik inimesi. Ja kindel on see, et kohtudes, see väljasurev Homo sapiens, tark inimene, ei mõista ega võta omaks. Ei, muidugi mitte. Tark inimene teeb kindlasti nii, nagu Lopušanski filmis, unustab igasuguse diplomaatia ning delegeerib probleemi kaitseväele, kes siis normaliseerib olukorra endale omasel moel. Pühib Maalt, kasutades targa inimese loodud relvi. Aga on see siis võit või vaid väike ajavõit?
Filmi lõpp on raamatu omast oluliselt reaalsem, löövam ja traagilisem. Ja ma mõtlen, et äkki see polegi hea. Lugesin nüüd ühe jutiga läbi viis Strugatskite romaani ja veidi varem veel Fantaasia poolt ilmutatud muinasjutud ning mulle tundub, et õhku jäävad küsimused on see, mis mind vendade juures enam võlub. See, et nad mõtlevad ise ja jätavad lugejale ka tõlgendamise või edasi mõtlemise ruumi. Ei anna kindlaid vastuseid, ei ütle, et nii on. Lopušanski filmile, kuigi, mulle lõpp, see juurde kirjutatud osa, tegelikult meeldib, heidan ette liigset ette nämmutamist, liigset ära seletamist. Nii selgelt poleks ehk vaja 🙂
Kokkuvõtteks, kes iganes fb ütles, et filmistsenaarium on raamatust erinev, jah, aga peamised teemad, tegelased ja atmosfäär on ikkagi olemas. Rõhk on küll veidi teises kohas, raamatus on täpp äkki seal kuskil, kus on humanismist eemaldumine (see inimeseks jäämine), filmis aga hoopis seal, kus lapsed on meie kõik ja … no ei heieta rohkem. Täiesti vaadatav film. Selline, hindele „ok“.
Tilda ja tarakanid 