Raamatu peategelane Stefan, isegi mitte kolmas, vaid teine poeg peres, saab juba väga noores eas isa käest teada, et on üks ebaõnnestunud mömm, noormees, kel on mitmeid vigu. Pole temas ei ilu ega tarkust, rääkimata ükskõik millisest perspektiivist. Stefan, heasüdamlik ja veidi naiivne, võtab kriitika omaks ning kannab seda endaga läbi elu. Armub toa seinal postril poseerivasse kaunitari ning suundub laia maailma, vist mitte seiklust või õnne otsima, kuid tal veab. Elu on heatahtliku ja abivalmi noormehe vastu lahke ning ta leiab nii seiklusi kui õnne, kuhjaga ja lõpuks isegi postril poseerinud tüdruku. Enne veel aga kohtab tervet rida imelisi ja veidraid tegelasi, teadlasi, leiutajaid ja muidu avastajaid ning saab enda nahal proovida uudsusi, mis näisid ulmena mitte ainult 20. sajandi alguse Venemaal vaid tänagi veel.
No, ulme- ja kommunismisugemetega piiblilugu või midagi. Uskmatutele siis muinasjutt äkki. Mulle ei sobinud autori stiil. Rõhutad heatahtlikkus, leplikkus ja rahumeelsus, kordused, kordused ja veel kord lõputud kordused. Omamoodi hümn optimismile, võeh. Lugedes tundsin peamiselt tüdimust. Naljakas? Võimalik, aga mitte minu maitsele.
Teised:
Tilda ja tarakanid 
Eneseabivihk varjatud kujul?
LikeLike
Targad mehed ütlevad, et hoopis nõuka korra ja elu-olu üle, aga sedavõrd peen, et tsensuuri hammas ei hakanud peale. Ilmselt on ka aga no stiil on mulle nii vastu, et olgu siis, minu uudishimu sai rahuldatud ja ma rohkem ei viitsi 🙂
LikeLike
Samas, nüüd fb lugemisgrupis ka arutatase, et Šefneri teine eestikeelne lugu, mis ilmus kultuskogumikus “Diogenese latern”, on parem, kohe päris hea. Ja mind on nii lihtne ahvatleda, nüüd hing sügeleb sees ja mõtlen, et kui ikka “kultuskogumik” lausa, peaks ehk ka ikka läbi lugema.
LikeLike
Tegelikult ma mõtlen juba pikemat aega, et muudkui loen poistekaid. Tahaks nüüd vahelduseks naistekaid, aga kuidagi heas mõttes, häid :). Öösel lugesin Aino Perviku miniatuure ja oli nii hea ..
LikeLike
Pingback: Lugemisaasta 2021 | Tilda ja tarakanid