Anton Tšehhov “Elu igavus ja teisi jutte” (LR 21 – 22/2021)

Tõlkinud Anita Soovik, SA Kultuurileht, 2021, 120 lk

Mõtlesin täna, et pean selle Tšehhovi vägisi riiulisse ära viima, sest nii kui see raamat ei tea täpselt, mis kuus postkasti tekkis (Goodreads ütleb, et esimest korda lugesin juulis ja Goodrads ei valeta iial) ja ma ta diivaninurka tõin, nii ta mul seal siiani ongi ja iga kord, kui istuma juhtun, loen jälle jupikese. Ei teagi enam, mitmes tiir läheb. Vabalt võin juba tsiteerida peast. Veidrad ja võluvad lood. Kõik kaugelt mitte klassikalises mõttes jutustused. Mõnel ei ole algust ja mõnel teisel jälle lõppu. Kohati näivad … visanditena, vist. Ümbritsevat reaalsust, mõne konkreetse inimese olemust või ühiskonnas hetkel valitsevaid norme fikseerivad visandid. Sügavuti, detailselt, hinnanguvabalt ja ei mingeid happy endisid. Umbes, et nii on. Ja on ju nii hullult erinevalt. Ja ühelt poolt justkui ajastu (19. saj. lõpp, 20. saj. algus) kroonika ja teiselt poolt täiesti ajaüleselt – kogumikus pole ühtegi lugu, mille kohta saaks öelda, et käsitletud nähtused või probleemid on aktuaalsuse kaotanud.

Kokku siis seitse lühikest lugu.

(spoiler alert)

Elu igavus

Kogu nimilugu, mida saab LR lehel ka kuulata, räägib lihtsast naisest, kes, olles matnud oma ainukese tütre, tunneb vanaduse ja surma lähenemist. Tekib küsimus olemise/ elamise mõttest. Elu on igav, kuid surm siiski liiga hirmus ja hakkab üks lõputu sahmimine. Varsti ühineb naisega ka temast sõjast saabunud mees, ja no, sahmivad siis kahekesi. Võibolla siis rahutute inimeste surmaeelne püüd leida rahu ja õnne. Sellest kui kohmetu on inimene, seistes surma palge ees. Miskipärast meeldis mulle see lugu kogumikus olevatest kõige vähem …

Piiskop

Lugu palmipuudepühade aegu haigestunud ning surevast piiskopist. Surivoodi juures on tema eakas ema, naine, kes ta kord sünnitas, nunnutas ja kasvatas. Kunagi nii oma ja nii lõpmata kauge nüüd. Piiskop meenutab oma senist elu ja midagi murdub tema hinges. Anton Pavlovits oma parimal moel. Ta on siin ühteaegu psühholoog, arst kui ka jumala sulane. Äärmine visuaalsus põimituna mitmete alltekstide ja muude pinnaaluste vooludena, mis pealiskaudsel lugemisel võivad ka märkamatuks jääda. Minu lemmiklugu ses kogumikus.Rothschildi viiulLugu, kus autor justkui küsib, et kuule, millega sa tegeled. Mõttes, et kas see, millega sa praegu tegeled, on see ikka see, millega sa päriselt tegeleda tahad ja kas see koht, kus sa hetkel oled, on ikka see koht, kus sa ideaalis olla tahad. Loo peategelane puusärgitegija Jakov Ivanov on kogu elu üksnes kahjusid kokku löönud. Kuni korraga märkas, et elu hakkab otsa saama, tema aga pole märganud midagi peale kahjude, ei oma hoolitsevat naist, ei vara lahkunud tütart. Võimalusi ju oli, erinevaid, kuid ta jättis need kõik kasutamata, virises vaid.

Vürstinna

Lugu oma väikeses maailmas elavast vürstinnast, kes reisib mööda kloostreid ja kirikuid ning tegeleb heategevusega. Reisib ja tunneb rõõmu. Peamiselt iseendast, sellest kui palju rõõmu ja õnne ta endaga toob ja jagab ja oh ja ah … Kuni ühes kloostris kohtab meest, kohaliku tohtrihärrat, kes ootamatus vihahoos avab vürstinna silmad rääkides, kuidas asjad päriselt on.

Mees ja Naine

Lugu koos reisivast paarikesest, mehest ja naisest. Naine on laulja ja seltskonnatäht, mees täidab kaasnevaid proosalisemaid ülesandeid. Lugu on tore põhjusel, et autor tutvustab paarikest kolmest erinevast vaatepunktist. Kõigepealt kirjeldab ise, seejärel laseb rääkida publikul ja seejärel paarikesel endil läbi teineteisele saadetud kirjade. Loomulikud, iseloomustused erinevad, märgatavalt.

Palat nr 6

Kogumiku kõige pikem jutustus ja ainuke, mida varem lugenud olin. Lugu väikelinna tohtrist, igavlevast haigla peaarstist, intelligendist, kes leiab endale vestluskaaslase haigla psühhiaatria palatist. Ainukese linnakodaniku, kellega tal on tõesti huvitav rääkida. Seesugune ebatavaline samm üllatab tohtri ümberkaudseid ning lõppeb tohtri jaoks traagiliselt. Päris hea mõttega lugu, üsna keeruline ja psühholoogiliselt raske, segane, filosoofiline. Teemapüstituselt – inimeste suhtumine endast erinevatesse, psüühikahäired – kust jooksevad haiguse piirid; abistamine – kas alati on vaja jne.

Valgelaup

Südamlik lugu ühel külmal märtsiõhtul jahile läinud vanast ja nälginud emahundist. Tal on kolm väikest kutsikat ja ta pole ammu midagi söönud. Jõuetu ja hirmununa võttis ta suuna lähedal asuvasse talionni, lauta, lootuses leida talle või kana … „ … talle tundus, et pimedas puude varjus seisavad inimesed ja kusagil metsa taga uluvad koerad.“ Juba üksi see lause on kogu raamatu lugemist väärt. Selline ümberpööratus. Kes meist poleks mõnel pimedal metsateel puude taga hunti kahtlustanud … Igatahes, tallekest emahunt talionnist ei saanud, küll aga koerakutsika. Ainult, et mis temaga peale hakata?

Kokkuvõttes väga sümpaatne kogumik. Ja nagu LR raamatud ikka, varustatud korraliku järelsõnaga, seekord kogumiku koostaja Katrin Hallase sulest.

Teised:

Lugemiselamused

1 thought on “Anton Tšehhov “Elu igavus ja teisi jutte” (LR 21 – 22/2021)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.