Aleksei Salnikov “Petrovid gripi küüsis”

Tõlkija: Erle Nõmm, Tänapäev 2019, 303 lk

Mingit erilist süžeed ei ole. Segastel asjaoludel abiellunud ja sama segastel asjaoludel lahutanud, kuid puhuti koos elav, üksteisest hooliv ja armastav perekond. Raamatukogus töötav ema, lukksepast isa ning nende poeg. Perekond Petrovid. Nullindate algus, Jekaterinburgi hallid argipäevad ja nüridaks kiskuv olme. Aastad mööduvad, ema-isa jõulupeod muunduvad nende laste omadeks. Üks ja sama, koguaeg ja isegi gripp.
St, perekond haigestub grippi ja lugeja nii samuti, vähemalt lugemise ajaks.

Tõesõna, kirjanik on sõnu ja stiili kasutades osanud luua sedavõrd täpse gripi ja palaviku õhkkonna, et ma ei imestaks, kui mõni nõrgema tervisega lugeja lugedes grippi nakatub. Kirjanike, kes nii oskavad, ma arvan, ei ole palju. Lugeja satub otse tegelase pähe, ajju, järgemööda kõigisse kolme ja saab üle puistatud paljude pisikeste detailide ja tundmustega. Maitsed, värvid, tekstuurid, helid ja lõhnad. Kõik see kokku loob väga tõepärase ettekujutuse tegelase seisundist. Palavik, nägemused ja sonimine poevad ja põimuvad sedavõrd teksti ja tegelaste ellu, et kohati on raske tõmmata joont tegelaste elu, mälestuste ja palavikunägemuste vahele. Kõik on, nagu palavikus olles ikka, fragmenteeritud ja episoodiline ning ka tegelaste reaktsioon on vastav – kohene, mõtlemata suuremale pildile. Pluss veel näpuotsa täis müstikat ja mütoloogiat ja … Reaalsus annab järele, venib, paindub, paisub ja kahaneb ja tõlgendage siis, palun.

Mulle meeldis väga raamatus kirjeldatud perekond. Nende perena toimimise mehhanismid ja omavahelised suhted. Ei ole klassikalised ema, isa ja kaks last elavad koos ja armastavad või siis ei armasta. Sellel perel on lugu, see koorib tekstist aegamööda pisikeste detailide kaudu ja see on täpselt nii veider, kui ainult elus olla saab. Ja siis on veel lugu igal pereliikmel eraldi. Kummaline isegi, kuid kõik selle kolmepealist lohet meenutava pere liikmed on mulle sümpaatsed. Kõige rohkem meeldib Petrova, on temas miski äärmiselt köitev jahedus … See lohe asi, see kuidas Petrovid lugedes kuidagi ühtseks tervikuks kokku sulavad, tuleb ehk sellest, et autor kasutab neid nimetades ainult perekonnanime. Petrov, Petrova ja noorem Petrov. Ja kui Petrovi ja Petrova eesnimed tulevad lugemisel välja, siis laps jääbki lõpuni nooremaks Petroviks. Aga nimi nimeks, päid on sel elukal ikkagi kolm.

No ja siis nullindate alguse olme ja värvikad kõrvaltegelased ja dialoogid, kõik töötab, kõik on hea. Peatükk Petrovi lapsepõlvest tekitas terava nostalgiahoo ja ajas sügelema, sest … kõik need lambavillased asjad. Ja Petrovi aiatööd ja abikaasade seks ööl, mil laps palaviku põdes ja kogu lapse eest hoolitsemine ..

Üldse ei oska öelda, millest siis. Võib-olla sellest, millest Petrovi sõber Igor (täiesti fantastiline kuju) omal moel ja Jumala häälel jutlustab. Et pmts võid sa peaga seinu taguda – kõike soovitut ei saa keegi kunagi. Nii et mõnikord võib lubada endale saba lõpuni sorgu lasta ja lõdvestuda, puhata ja nautida hetke. Seejärel tõsta silmad ning uurida ümbrust, kaugele siis hetkel ollakse, nt sellest kosmonaudist, kelleks väiksena saada taheti. Ja hiljem siis panna edasi, tasapisi suunad, mis köidab. Sest teekond või protsess – see on oluline, olgu see eesmärk siis milline tahes.

Väga omapärane lugemine. Elegantne kokku miksitu segu metafooridest, allusioonidest ja argielu kirjeldustest. Tihe kuid lihtsasti loetav tekst.

1 thought on “ Aleksei Salnikov “Petrovid gripi küüsis”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.