Valisin selle raamatu kaane järgi. Või kas see päris valik oligi. Nägin ei tea kus ja millal ning teadsin, et kunagi loen kindlasti, nüüd lihtsalt jäi raamatukogus silma. Sest rebane ja tühi väli ja ma lugema hakates isegi ei kahtlustanud, milline rebane täpselt (imeline, täiuslik) …
Et siis. Läinud kord preester rebasejahti. Nii nagu Islandil ehk minnakse – mitu kihti tublisid riideid seljas ja ema pakitud rikkalik moonakott seljataga kõlkumas. Märkas rebas, jahtist rebast ja sairebase kätte. Või siis ei saanud… või sai rebane preestri …
St, ma proovin teiselt poolt …
Läinud kord õpetatud taimetark kodukohta külastama ja pärandist lahti saama ja ei saanud. Kohtas hoopis tüdrukut, kelle selle hetkeni elatud elu küll ükski hing endale ei tahaks, kuid kes, võimalik, et tänu oma eripärale siiski suutis naeratada. Naeratused, teadagi, suudavad nii mõndagi ja seda isegi viimse elusrakuni läbikülmunud Islandil. Ja sündis sest kohtumisest midagi hingeliigutavalt kaunist …
Ja siis olid veel luigepoja sulgi ja nikerdatud mõistatusi, virmalisi, psalmide asemel loetud poenimekirju ja pehmelt öeldes karmivõitu maastike. Mitu nutikalt välja joonistatud saatust ja tragöödiat. Detektiivi, maagiat ja draamat. Teaduse- ja ajalugu. elugu. No ja siis lund. Lund oli ka, loomulikult, rohkesti.
Ja lõpp, üsnagi etteaimatav ja samas ikkagi ootamatu. Kindlasti aplausi väärt.
Ilus tekst.
Teised:
Tilda ja tarakanid 
Pingback: Lugemisaasta 2021 | Tilda ja tarakanid