“Ääremaa”, Venemaa 1998

Stsenaristid Pjotr Lutsik, Aleksei Samorjadov, lavastaja Pjotr Lutsik

Pole kaugeltki lihtne kino. Tõe otsimisest, õiglusest ja kättemaksust. Sellest, et viimse piirini viidud inimene on ettearvamatu ja võib teha nii mõndagi selleks, et asjade käiku muuta. Filmi tegevuspaik oleks justkui 90ndad, ümbruskond, olme – 30ndad, tegelased kusagilt Esimese maailmasõja päevilt, vintpüssid üle õla, üks koguni kärbikuga. Metafoorid ja mitmed plaanid ..

Ühesõnaga. Segastel asjaoludel ning külaelanike teadmata vahetab „Rodina“ nimelise kolhoosi maa omaniku. Uued omanikud, naftatöösturitest oligarhid, endiste omanike huve (leiba kasvatada!) ei arvesta, ning sellele, kes küsima läks, aeti koerad kallale. Niisugune asjade käik ei mahu hinge timukasilmsele väheldasele mehikesele Filipp Safronovile, kes otsustab tõe ja õigluse eest võidelda. Tasa ja targu, muidugi. Kogub kokku väikese salga endasuguseid ning asub teele. Lähemalt kaugemale. Väiksemalt suuremani. Suunaga Moskva peale. Alustatakse kolhoosi esimehest, kes pärast mõningasi karastavaid ja meelsust parandavaid protseduure ühineb õigluse eest võitlejate salgaga. Edasi liigutakse juba esimehe oligarhidelt kingituseks saadus külgkorviga mootorrattal ja see sõit, see sõit on mu lemmikosa sellest filmist (lisaks lõpukaadritele, kus maad küntakse). Mehed nagu muistse sõidavad ja sõbrunevad nii, nagu vist ainult sõjas sõbrunetakse. Muinasjutulised, karikatuurselt rahvalikud karakterid, ei oska öelda, kas nimme või ainult mina näen, aga on nende hulgas nii Surematu Kaštšei, Ilja Muromets kui ka Tšapaev. Sõidavad, laulavad ja mängivad kaarte ning vahepeal tapavad inimesi – mõne purevad surnuks, mõnel teisel lõikavad pea otsas, lapsi küpsetatakse ahjul. Tõeotsingutes paindumatud mehe suhtlevad omavahel mõõdetult, mingisugusel heal, rahulikul moel, ei mingit liigset tõmblemist. Üldse, kogu filmi tempo on mõõdukas, veidi unelev ja unenäoline, miskipärast meenub Šolohhov oma vaikse Doniga …

On täiesti hämmastav, kuidas filmitegija vaatajaga mängib. Filmi alguses kuulub mu poolehoid täies ulatuses nendele lihtsatele külameestele. Tunduvad sellised, ohutud eelkõige. Filmi kulgedes karakterid avanevad ja tumenevad, poliitilisest provokatsioonist või kodanluse vastasest manifestist vms vormub ei rohkem ega vähem kui lakooniline, irratsionaalne horror. Toime pannakse kirjeldamatuid jõledusi, kuid minu poolehoid säilib, mehed tunduvad mulle ka siis veel meeldivate inimestena, kui filmi lõpus avalikult naftatöösturi ja tema kaaslaste veres suure naudinguga pidutsevad.

Esteetilises plaanis mõnusalt kasin, parajalt irooniline, kohati väga naljakas ja veidralt võluv kino. Internet ütleb, et ka filmi tegijate saatus on veider. Kirjandusliku stsenaariumi üks autor Aleksei Samorjadov hukkub mõni aastat enne filmi tegemist. Teine stsenarist ja lavastaja Pjotr Lutsik filmib üksi ning sureb paar aastat peale filmi valmimist, „Ääremaa“ jääb tema ainukeseks täispikaks filmiks.

Teised:

trakyll …

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.