Paul Auster “New Yorgi triloogia”

Tõlkija Triinu Indrikson, Atlantis 2000, 352 lk

Triloogia koosneb kolmest eraldi seisvast romaanist: “Klaaslinn”, “Vaimud” ja “Lukustatud tuba”. Kolm kriminulli, mis pole ühegi minu poolt varem loetu moodi. Kummalised, melanhoolsed, tusased isegi ja kordagi mitte igavad vaatamata sellele, et sündmusi peaaegu ei ole. Lihtsaid lauseid on kerge lugeda, samas koguaeg on tunne, et oot ja lappasin tagasi ja lugesin üle ja … Kõik kolm romaani täit lakkamatut otsimist kuid mitte ainult. Iga romaani otsija jõuab iga kord lõpuks järeldusele, et otsimise olemus ja käik tuleb üles kirjutada ja just neist kirjetest saab otsija maailma keskpunkt ja olemus, elu väljaspool neid lõpuks kaob. Punane lugusid ühendav märkmik on see, mille ümber luuakse ja lammutatakse, maailmu ja isiksusi. 

Ei ole raske tekst, kuid mitmekihiline, tihedalt sümbolismist, viidetest (Melville, Poe, de Cervantes, Lewis Carroll, Pühakiri ja võibolla midagi veel) ja rasketest teemadest läbi põimitud.  Üksindusest ja pettumustest, loomingust ja kaotustest, identiteedist ja sellest, et inimeste reaalsustaju on erinev ja ettearvamatu. New Yorgist. Õhkõrnad seoste sillad näilise tegevusetuse taustal, mitmed skisofreenilised peegeldused loo erinevate tegelaste näol.

Mulle meeldib, kuidas see kõik vormistatud on. Ma pole varem sellise ülesehitusega raamatut vist  lugenud. Ei oska ka midagi sarnast nimetada, ainuke, mis tundub samavõrd salapärane ja mingis mõttes hoomamatu, on “Twin Peaks”, aga ikka ei ole ka. Igatahes, neid lugusid tuleb lugeda järjest, siis kolmanda loo lõpuks mingid tükid sellest mitmekihilisest puslest hakkavad klappima, vist 🙂 

Minule lõpuks tundus, et mõistatuslik, kergelt sombune atmosfäär oli vajalik üksnes selleks, et süveneda ühe isiku sisemusse, tema püüdu leida ja mõista end. Vist nii, et iga inimese peas on lukustatud tuba, milles võib olla nii tühisuse kuristik kui lõputute võimaluste labürint. Ja on vaja julgust, et piiluda sinna, pimedusse. Ja mõnikord piilutakse sealt vastu ja tagajärgi ette ei tea. 

Ja et raamatu peategelane kaob lõpuks ära, sulandub ümbritsevasse keskkonda jäljetult. Ta lihtsalt väljub toast ja suundub, kuhugi .Võimalik, et mõnda teise Austeri raamatusse, ma igatahes kavatsen järgi uurida. 

Internetist lugesin, et Paul Austeri loomingule on iseloomulik, et tema teosed paigutuvad kuhugi punkti, kus kohtuvad intellektuaalne mainstream, detektiiv ja hüperrealism. No, ma vahetaks hüperrealismi postmodernismiga ja siis olen nõus. 

Kui, siis lugeda aeglaselt, väikeste ampsude kaupa ja kindlasti peale juua, mõnda head musta teed, nt. 

Teised:

Sehkendaja (Klaaslinn, Vaimud)

Sehkendaja (Lukustatud tuba)

Tõnise lugemispäevik

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.