“Kallid seltsimehed!” Venemaa, 2020

ReZisöör Andrei Kontšalovski

1962, Novotšerkassk. Kehvad töötingimused ja madal töötasu on tekitanud elektriveduri tehase töölistes rahulolematust mis eskaleerub ulatuslikuks steigiks. Lenini portreesid kandvad streikijad karjuvad “Hruštsov vorstiks!” KGB snaiprid avavad tule relvastamata demonstrantide pihta. Tulemusena saab 26 inimest surma, 87 haavata. Veel 7 inimest mõistetakse surma, üle saja  inimese pannakse vangi. Kogu info juhtunu kohta salastatakse.

Tõsielusündmustel põhinev ajalooline draama.

Filmi peategelane on umbes 40 aastane üksikema Ljudmila, keda mängib Julia Võssotskaja, Andrei Kontšalovski viies abikaasa. Ja mängib suurepäraselt. Ljudmila on parteitöötaja, II MS veteran, stalinist. Inimene, kes on üle elanud mitmeid, kuidas seda siis öelda, ideoloogilise töötlemise ajajärke. Ideeline ehk lootusetult zombistunud inimene. Nõukogude võim on hävitanud suurema osa tema suguvõsast ja on puhas juhus, et nüüd tütart ei tapnud, kuid ta igatseb taga Stalinit ja laulab poliitiliselt korrektset, isamaalist laulukest ka peale seda, kui olles üritanud kätega lahti kaevata hauda, kus uskus olevat oma tütre, joob ennast täis. Enamgi veel, just tema on see, kes kriisikoosolekul seltsimeestega Moskvast teeb emotsionaalse ettepaneku kasutada relvastamata demonstrantide, kelle hulgas, nagu hiljem selgub, on ka tema tütar, vastu jõudu. See on uskumatult usutav portree inimesest, kelle psüühika kaitsemehhanismid töötavad viisil, et sattudes kriisiolukorda, kasutab ta päästva õlekõrrena ideoloogilisi dogmasid. Ja nii ei muutu või ei kao tema toetus kehtivale korrale ka siis, kui ta ise liigub selle sama võimu ohvrite kategooriasse. 

Ohvritest. Enam näitlikumalt ei saanukski suhtumist ohvritesse kujutada. Sõjavägi korjab maha lastud ohvrid tänavatelt ja veab veoauto kastis linnast välja, kus kohalikud ametnikud nad öö varjus nimetutena võõrastesse haudadesse matavad. Võim ütleb: “Need inimesed tuleb unustada!” ja veendub kirjalikus vormis, et iga linna elanik mõistis, mis juhtub temaga siis, kui ta julgeb mitte ära unustada. Ja nad unustavad. Kiiresti. Ja lähevad äsja verest punavale, kuid nüüd juba värskelt asfalteeritud linnaplatsile tantsima. 

Sest propaganda, agitatsioon ja hirmuvalitsemine. Hüüumärgiga lõppevad loosungid dialoogide asemel ja kes kahelda julgeb, saab külge pehmelt öeldes ebamugava sildi. Huvitav oli jälgida, kuidas muutus parteisõdurite retoorika konflikti käigus: kõigepealt nimetati streikijaid joodikuteks, seejärel kurjategijateks, natuke hiljem nõukogude võimu vaenlasteks ja lõpuks ekslikult riigilt amnestiat saanud bandiitideks. Samas piirid, milliseid ületades, muutub ükskõik milline propaganda absurdiks, on filmis selgelt välja joonistatud. Kui ikka püüda niigi ületöötanud ja pool-nälgivat rahvast veenda selles, et hinnatõus on kõigi huvides, hakkab tööle ei teagi, mis täpselt, ellujäämisinstinkt, äkki ja seda juba hüüdlausega ei võida. 

Filmis on palju eredaid, võimalik, et kohati nõks liiga lihtsaid kujundeid. Nagu see veri, mida asfaldilt maha pesta ei õnnestunud. Või siis suht muusikavaeses filmis tulistamise, paanika ja kaose taustal mängiv “Rulladi- rulla” laul. Mis seal muud taustal mängida saakski, mis varjutaks ükskõik millist sigadust paremini kui üks igavene rullaldi-rulla. Ja siis ka täiesti selgelt väljendatud rahva ja võimu vastasseis – parteitöötajate väljendusrikkad näod ja teised võimu aksessuaarid nagu tankid, automaatrelvad ülekuulamised, arestid jm. Isegi see, et film on must-valge, lisaks ajastu truudusele märgib see ka vastaspooli. Lõpuks ei ole mingit kahtepidi mõtlemist, Kantšalovski tahtis ja näitas võimu iseloomu ja olemust,ning ideoloogilise surve mõju inimpsüühikale otse ja kordagi ilustamata. Samas, mitmes mõttes ka vinti peale keeramata, liigsete emotsioonideta. 

Ja siis veel see Matvei Šapošnikov. Ma nüüd googeldasin pikalt. Oligi reaalselt olemas kolonelleitnant, kes sai korralduse kaitsta linna peaväljakut relvastamata demonstrantide eest ning vajadusel seda tankidega. Kindralleitnant Šapošnikov keeldus põhjendades seda nii, et tankide kasutamisel  oleksid hukkunud tuhanded. Aega ja olukorda arvestades kas nüüd pretsedenditu kuid kindlasti harva esinev vaprus ja kaine meel, temast oleks ju võinud pikemaltki, filmis ta vaid vilksatas paaris kohas. 

Tahtsin vaadata no kas just helget ja kindlasti mitte komöödiat, aga no mõnd elujaatavat või romantilist filmi, kui enda poolt koostatud nimekirjas on kõik juba ette masendavad. See, kui ma õigesti mäletan, siis kellelgi blogilugeja poolt soovitatud, tundus nimekirjas kõige vähem masendavam. Kokkuvõttes mingist helgusest ei olnud siin varjugi, aga väga hea film mu meelest sellegipoolest. 

Film on veel 2 päeva Jupiteris vaadatav.