Éric Vuillard “Päevakord” (LK 37-38/2021)

See on üks päris hea raamat. Eelkõige hämmastas Vuillardi väga eriline jutustamise viis, mul läks päris mitu lehekülge, enne kui pihta sain ja meeldima hakkas. Üldtuntud ajaloolised faktid nagu Austria annekteerimine või Euroopa riikide juhtide püüd teha Hitleriga koostööd segamini autori osaliselt ehk reaaluste või ridade vaheliste arutlustega heast ja kurjast. Vuillard justkui vahetab pliiatsit või pintslit või … märgib peene joonega üles oma loo üksikud osad ja siis haarab värvirulli ja tõmbab südamest paar rasvast joont. Ja oleks, et siis võtaks jälle pliiatsi, aga ei, siis tuleb „… kliriseb lühter, otsekui kellakõlin tuules mängivad selle kristallhelmed koletise pea kohal oma õhulist partiid.“ (lk 61) Nt helesinise vildikaga. Ja jälle algusest peale, pliiatsi, rulli ja vildikaga ja uuesti ja uuesti, kuni lõpuks saab öeldud kõik, mida autor öelda tahtis ja raamat saab läbi.

Ma ei ütleks, et see õhuke raamat on väga lihtne lugeda. Vuillardi keel on huvitav, värvikas, okslik. Ta täpsustab ja loetleb, toob välja faktid, viitab dokumentaalsetele tõenditele ja isegi kust neid leida. Kõik see kokku on päris isevärki konstruktsioon. Kohati näib, et hapravõitu, kuid on mulje terviklik … püsib koos, nagu ütleb üks raamatublogija. Ma ütleks, et isegi tugevasti.

Vuillard kirjutab vist süü- ja õiglustundest. Saksamaa suured korporatsioonid rahastasid natsist hullu, kes tõmbas pool maailma sõtta külvates surma ja purustusi, mis ka hea tahtmise korral pähe ei mahe. Vastutasuks said tasuta töökäsi, võimalik, et mitte kõige tugevamaid, kui see eest hästi palju. Hiljem said oma veast muidugi aru ja olid nõus vähestele ellujäänutele isegi kompensatsiooni maksma. Ainult, et mitte kiiresti. Ja mitte eriti palju. Paljud neist firmanimedest on meile hästi tuttavad e tegutsevad, õitsevad tänaseni. Mis see siis täpselt tähendab või meie kohta ütleb, Vuillard üheselt ei vasta ja ma mõtlen, ehk nii ongi hea. Sest see ongi keeruline. Abiks seegi, kui teame ja teadvustame.

Kokkuvõtteks. On mis on, nõustun ühe teise raamatublogijaga – minu jaoks on see ka raamat, mille puhul kuidas on olulisem kui käsitletud teema.

10 thoughts on “Éric Vuillard “Päevakord” (LK 37-38/2021)

    1. Tilda Post author

      Ma olen natsidest ja režiimist lugenud, laagritest ja sellest, mis pärast, aga otseselt Hitleris meenub ainult paar raamatut. Üks mis hästi meelde jäi ja kus konkreetselt hitlerist pikalt juttu oli ja üllatas, oli “Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis”. Mind üllatas, kui suures ulatuses ja et H ise ka pmts elas konstantselt sügavas ravimi uimas. Aga seda siis juba sõja ajal, mida lõpu poole, seda rohkem. Alguses, jah, tohutu karisma ja see on jah, õudne. Samas, mingil määral tuleb see ka siit raamatust välja, et ega keegi üksi, ükskõik kui karismaatiline retoorik, ei suuda. Alati on mingi pooljuhuslike sündmuste ja tõlgenduste ja juurdemõtlemiste jada, mis muudkui venib ja venib ja üks tibusamm viib teiseni ja teine kolmandani ja lõpuks kõik ahhetavad, et aga kuidas siis nii, enamus asjaosalisi olid ju kenad kodanikud ja armsad isad ja hoolitsevad pojad ja mida kõike veel …
      Aga paraleelid, mida kaugelt otsida vaja ei ole, tükivad lugedes pähe, nii et vähe ei ole ja on jah hirmus .. Mul koguaeg on.
      Siin raamatus oli küll Hitler pigem selline, nagu teda hiljem Charlie Chaplin kujutas.

      Üldse, mul jäi esimese hooga kirjutamata – siin raamatus on päris palju nalja, üsna teravat ja mingi ootamatu nurga alt, aga … seda mõtlesin, et see on raidselt mingit sorti anne, kui kirjanik, kirjutades nii tõsisel teemal, suudab teha nalja ilma, et see kohatuna näiks.

      Liked by 1 person

      Reply
      1. Tilda Post author

        Kaur, ei ole kumbagi, aga mõlemad tunduvad sellised, mida ma vaadata ja lugeda võiks. Aitäh.

        Like

  1. laanisto

    Mu teadmised Hitleri isiklikust elust pärinevad eelmisest riigikorrast. Oli mingi rohekaspruunide kaantega raamat, kus esimene peatükk oli sellest, et Hitleril oli kõõm ja seepärast ta häbenes ennast. Teine peatükk oli tema vinnidest, tänu millele ta end häbenes ja alaväärseks pidas. Ja edasi olid peatükid sellest, kui koledaks ta pidas oma käsi ja naba jms. Sellest kõigest ei jäänud absull muljet, et ta oleks hea suhtleja olnud… Samas, see raamat lohutas mind, kui ma seda mingi 13-14-aastasena lugesin, sest ka mind painasid kõõm ja vinnid, rääkimata suhtlemisvaegustest.

    Like

    Reply
  2. Tilda Post author

    Sa võiksid raamatu nime meelde tuletada .. mul pole erilisi probleeme ei kõõma ega vinnidega, polnud pubekaeaski, aga uudishimu jn 🙂

    Like

    Reply
    1. laanisto

      Pealkiri on “Roimar number üks”, autorid Melnikov ja Tšornaja. Ainuüksi selle raamatu peale mõeldes tuli mul kõõm tagasi…

      Like

      Reply
      1. Tilda Post author

        Ja ma nägin täna Hitlerit unes. Goebbels ja Ribbentrop varjasid teda kortermaja korteris, salatoas (khm, sama maja, kus ma lapsena elasin). Salatoa uks ja ümbritsevad põrandaliistud olid sellise petliku ehitusega, et pealtnäha ei saanud arugi, et seina taga on tuba. Ukse hinged olid ka kuidagi vildiga kaetud ja hääletud ja kadusid seina sisse. Sealt ta siis juhtis on parteid ja riiki, muudkui kirjutas ja suured koerad valvasid teda. Ja mingil ajal käis väljas ka. Jalutuskäigul mööda kergelt küntud, rohelisi rohututte ja tulikaid vist, täis põldu Ribbentrop rääkis Hitlerile, et vihkab kõiki lilli ja et kui närvi läheb, siis lihtsalt kakub neid, rebib pihkudega ükskõik milliseid lilled kätte saab, puruks, kuni maha rahuneb. Hitlerile jutt ei meeldinud, ütles, et varsti võtame kõik metsad maha, seisis keset küntud maad ja tegi käega laia kaare – kõik metsad võtame maha, noor Saksamaa vajab puitu ja aseme külvame lilli, kõik kohad lilli täis, sest lilled on ilusad! Aga hiljem võeti Hitler ikkagi kinni vist, sest nad hakkasid seal korteris kolmekesi jooma ja muutusid lohakaks, mingi hetk Hitler magas oma salatoa ukse vahel põrandal, pool keha salatoas, pool keha sealt väljas jm. Ja toa konstruktsioonid väsisid ka kuidagi ära, viimane, mida enne ärkamist mäletan, oli et läbiotsija märkas nö seina seest narmendavat vilditükki ja siis oli kõik selge …

        Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.