Stephen King “Hiilgus”

Ühinenud Ajakirjad, 2018, 528 lk

See on üheksas Stephen Kingi raamat, mida lugesin, ühtlasi seitsmes romaan. Lemmikud on Dolores Claiborn ja Misery, sealt edasi Loomade surnuaed jm. Ühesõnaga, mulle King meeldib. Meeldib tema rahulik jutustamise viis, detailirohkus ja põhjalikkus. Meeldib julgus käsitleda keerulisi teemasid, meeldivad tegelaste hirmutavalt täpsed psühholoogilised portreed jpm. Seepärast, kui ma kuu algus otsustasin, et võtan osa ulmekirjanduse väljakutsest (siiani olen ma igast väljakutseid vaid alustanud või kavatsenud alustada, nt loominguraamatukogu väljakutse tundus detsembris hirmus ahvatlev, aga seda täpselt esimese teemani – raamatu täis naljalugusid – ma isegi otsisin need raamatud välja – aga no ei, ei suuda), (ja veel teemaväliselt – olen aru saanud, et lugeda nö kastist välja, mis minu arusaamise kohaselt on väljakutsete mõte, mulle meeldib, aga ei meeldi õiget raamatut otsida, (pakun, et paljud just seda otsimise protsessi naudivad)), siis märgates “Hiilgust” sobivate raamatute nimekirjas, pikalt ei mõelnud – suht kindla peale valik. Aga võta näpust, Goodreadsis hindasin nüüd kolme tähekesega. 

Ühesõnaga, Overlook. Üksildases looduskaunis kohas asuv pika ning sünge ajalooga külastajatele üksnes suvel avatud kuurorthotell. Just siia kolib talveks majahoidja koha saanud algaja kirjanik Jack Torrence koos oma naise ja viieaastase pojaga. Hea lootusega hinges, loomulikult – pea pool aastat  armastatud pereliikmete keskel, eemal kõigist halbadest harjumustest ja ahvatlustest – kõlab ju nagu unistus? Töö ka konti ei murra, maa ja ilm aega ammu igatsetud kirjanikukarjääri edendamiseks … 

“Igal suurel hotellil on oma skandaalid,” /—/. “Viirastused samuti.” lk 36

Põnev, eks, aga kas siis normaalne inimene sellest end segada laseb. Ühesõnaga, lumi ja tormid saabuvad nagu lubatud ning samuti, nagu lubatud, lõikavad nad ära hotelli ja selle elanike ühendusteed ülejäänud maailmaga. Ja siis hakkavad asjad juhtuma. Ja isegi elama ja isegi mitte ainult asjad. 

Raamatu esimene kolmandik ehk, meeldis mulle kõige rohkem, osa, kus joonistus välja tegevuspaik ja tegelased. Lihtsad inimesed, kõik me teame selliseid. Jack Torrence – abikaasa ja isa, nagu juba öeldud, algaja kirjanik aga ka endine pedagoog, vägivallatseja ja alkohoolik, kes vaevu kontrollib ennast. Tema naine Winnifred või lühemalt Wendy – oma meest sama palju armastav kui kartev, lapse nimel kõigeks valmis olev ema. Ja nende poeg Danny – eeskujulik ja tark, oma vanemaid armastav veidi eriline ja seetõttu veidi üksildane laps. Eriline, sest mõnikord Danny näeb minevikku või tuleviku ning loeb inimeste mõtteid. Hotellist lahkuv vana kokk Dick Hallorann nimetab Danny telepaatilisi (?) võimeid hiilgamiseks. Dick ise on ka selline. 

King võtab Kingile omaselt kõik tegelased algosakesteks lahti ja sorib seal siis mõnuga ja laseb lugejal ka sobrada, eeskätt nende mõtetes, aga ka nt tunnetes ja see teeb nad väga reaalseteks. Ja annab võimaluse neid mõista, tükk aega on tunne, et kõik nad on arusaadavad ja loogilised, nende teod ja motiivid jn,  kuni päris raamatu lõpus on ups – ma nt ei saanudki aru, mis Jack Torrence lõpuks hukule viis, tema sisemised deemonid või välised jõud. Aga see mu meelest on väga oluline. See, kas Jackil oli valikut ja ta valis kergema vastupanutee või ei olnud. Oli lihtsalt must, valgust neelav auk kusagil peas ja see on juba päriselt hirmus, sest kuidas võidelda õudusega, mille sünnitab su oma aju? Enda eest ju ära ei jookse … 

Meeldis, kuidas King atmosfääri ehitab. See katel, eks, mu meelest oleks see pidanud raamatu kaanel olema (mitte, et kaanekujundusel (2018) midagi viga oleks, üldse ei ole … ). Kunagi seitsmenda või kaheksanda klassi kirjanduse tunnis seletas üks pedagoog tõsise näoga, et järve kohal müristav äike tähendab seda, et peategelase hinges on muremõtted ja tusk. Minu üllatus oli mõõtmatu, ma ei saanud kaugeltki mitte kohe aru, mis seos on aeg ajalt ja inimesest üldiselt sõltumata esineval loodusnähtusel ja pudrul ning kapsastel peategelase peas. Aga see Kingi aurukatel, millest tuli perioodiliselt auru välja lasta plahvatuse vältimiseks. See oli minu meelest nii kohane ja nii võimas kujund – süžee seisukohalt hästi põhjendatud ja atmosfääri geniaalselt loov või kirjeldav. See podises taustal kõik see 500+ lehekülge. Koguaeg meeles, mitte et nähtaval, aga kindlalt olemas ja kuumenev, kuumenev … Katla kujuline Damaskuse mõõk, mis on võimeline muutma lendlevaks tuhapilveks hiiglasliku kuurorthotelli. Või mõne täiskasvanu ja üldse mitte rumala inimese teadvuse. 

Teine kolmandik raamatust venis. Jack muudkui pühkis taskurätiga huuli ja asjad muudkui elustusid ühe kaupa ja minu meelest üsna ebaoriginaalselt. Ma juba lugesin mõttes asju, mis kõik veel ühes hiiglaslikus inimtühjas hotellis hirmus võib näida ja ootasin, et millal siis, millal ometi kõik päriselt halvaks läheb. Samas – pinge püsis, kogu raamatu vältel, aga no tempo, seda kohati tundus, et ei olegi. Isegi minu jaoks, kes ma nii üldiselt talun igast seletusi, kirjeldusi ja eriti, eriti mõtisklusi päris hästi. Lõpuks siis ikka läks kõik päris halvaks ka ja kusagil päris lõpuks suutis King mind veel paar korda üllatadagi. Nii et … 

Seda veel mõtlesin, et üks õudne asi, mis on pea igas Kingi raamatus (no vähemalt neis, mida ma lugenud olen ja see on ikka üsna väike osa erakordselt viljaka Kingi loomingust). St, on see, millisena need lihtsad, tavalised, statistiliselt keskmised inimesed kokkuvõttes välja joonistuvad. Euroopalikust keskklassist ja igasugusest american dreamist sama kaugel, kui minu laudatriibuline kass savannist. Tavaline, keskmine inimene Kingi raamatutes on üsna maine ja mõttelage ning liiga tihti meeleheitel. Võib muidugi olla, et see ei tähendagi midagi. 

Suht ok raamat, aga liiga pikk, ma ootasin lõppu … pikalt.  

Loetud fb Lugemise väljakutse grupi ulmekirjanduse väljakutse raames, jaanuar – originaalis ilmunud 1970-1979.