“The Shining” USA, UK 1980

Režissöör Stanley Kubrick

Vaatasin Stephen Kingi “Hiilguse” järgi Stanley Kubricku poolt tehtud samanimelise filmi ka ära. Ikka seesama Overlook, mille arhitektuur filmis ei olnud selline, nagu raamatut lugedes ette kujutasin. Raamatut tundus Overlook vanem ja süngem, kuidagi hoopis gootilisem. Kubriku Overlook oli aga väljast pigem modernistlik hoonete kompleks, seest aga ebareaalselt pikkade koridoride rägastik. Küll aga sobis loodus raamatust jäänud muljega ja filmis kohe esimestest kaadritest peale – suur, tumeda veega järv ja selgelt ohtlik kitsas maanteeriba looklemas ussina mööda Colorado mägist maastiku. Visuaalselt on film väga hea, iga kaader on raami väärt. Lisaks meelde jäävad sümbolid, labürint nt, kus kõigepealt eksivad ema ja poeg, seejärel näidatakse selle plaani ja siis see kordub kajana hotelli vaipade mustris, millel Danny autodega mängib. Üldse, sümmeetriat on filmis palju, mitmed kaadrid on peegliefektile ehitatud ja peegli efekt on juba iseenesest veidi hirmutav, isegi ilma Jacki paranoiata.  Ja siis veel filmi muusika. Suure osa selle filmi verd tarretavast atmosfäärist loob just väga hästi valitud muusika. 

Ühesõnaga, suursugused loodusvaated suursuguse muusika saatel ning üksik vaevu ühes tükis püsiv pisike, ma ütleks, et isegi hale, kollane auto. Selle kollase autoga saabubki Overlooki algaja kirjanik ning endine alkohoolik Jack Torrence perega. Üllatas Wendy välimus – raamatus oli ta armas kuldsete kiharatega naine. Siin aga esteetilises plaanis kahtlase hambumuse ja ronkmusta hiiresabaga päntajalg. Ja kui minu esimene reaktsioon oli “iuu”, siis tegelikult tegi Wendyt kehastanud Shelley Duvall suurepärase rolli. Kogu tema olemus, välimus, liigutused, oli kui õpikunäide igasuguse seksuaalsuse ja naiseliku köitvuse ammu kaotanud, alati väsinud ja alati hirmul vägivaldse alkohooliku naisest. Kui ta parasjagu ei kartnud, tundus lausa uskumatu, et ühe inimese silmadesse nii palju tühjust mahub … Ja siis see maailma nõmedaim suhtlusmaneer: “Nii nunnu!” Mu meelest on sellest hullem vaid see, kui töö- või ametikirju lõpetatakse sõnaga “Päikest!” Aga see selleks … filmis kirju ei kirjutatud. Kubricku ja Shelley Duvall Wendy oli suurepärane, oli 102 % Wendy. 

Danny Llioyd oli filmi tegemise ajal seitsmene ja mängis ka üsna veenvalt, hirm tema silmis ja siis see Tony maa-aluse häälega korratud “redrum”.

Jacki kehastanud Jack Nicholsoni koha pealt on mul hinges segadus, ei saa kuidagi üle tundest, et selleks, et kehastada mõnd sorti hullumeelset, ei ole sel mehel mängida vaja. Ma olen teda mingis teises filmis näinud oranžides vangla tunkedes äkki ja minu meelest ei erinenud tema sealne tegelane Jack Torrentce`is mitte millegi poolest. See sama kohutavalt ärritav poosetamine. Hullumeelsus ja verejanu tema silmis. Tema käitumine filmi jooksul muutus, miimika ja hääl jm, aga midagi olemusliku minu jaoks ei muutunud või vähemalt mitte piisavalt, ta näis mulle algusest peale ohtlikuna ja oleks näinud ohtlikuna ka siis, kui ma poleks eelnevalt raamatut lugenud. See näitleja mulle lihtsalt ei meeldi, üldse, aga tõele au andes, tema kehastatud Jack Torrence oli veenev.

Kirjutasin esimeses lauses, et Kubrick tegi filmi Kingi “Hiilguse” järgi, sest päris kindlasti ei ole see Kingi romaani pelk ekraniseering, mille peale King kõikvõimsa Google andmetel ka solvus. Ja nii on. Kubrick loobus täielikult Kingi poolt pikalt näidatud Jacki müstilisest hullumisest, kus tema isiksuse sisuliselt vahetab välja mingi irratsionaalne ja pahatahtlik hotelli vaim. Tundub, et Kubrickut ei köida vaimud või ringi kepslevad verejanulised põõsad. Palju rohkem huvitab teda inimese teadvus ja psühholoogia. See, mis saab inimmõistusest, kui panna niigi mõrades või häiritud inimene olukorda, mis on raske taluda ka täiesti terve psüühikaga inimesel. Või äkki hoopis see fakt, et kõik inimesed on ühte või teistpidi vigased, igaühel on oma foobia või kaks või traumad, nupud, ühesõnaga ja vahe on vaid nuppu üleval hoidva vedru tugevuses. Ja et kui väline jõud osutub, kasvõi juhuslikult, vedrust tugevamaks, on õnnetus vääramatu. Kubrick näitab, kuidas Jack hulluks läheb, kuid põhjustesse eriti ei süvene. Ta vaid viitab korraks Jacki minevikule, kuid ei peatu sel pikalt. Ta lihtsalt viib vaataja läbi varjude ja seda ilma et   püüaks šokeerida hammustava voolikuga. Sest milleks voolik, kui elu on niigi täis asju, mis hirmutavalt mõjuvad. Põõsaslabürint on alati veidi häiriv, nagu ka nt nii tavaline asi, kui huulepulgaga peeglile kirjutatud sõna. Ja milleks näidata tapatalguid kui üks ühe täpse löögiga sooritatud mõrv on mõnikord sada korda mõjusam. Tühjas hallis kõlavalt põrkav tennisepall ja kirjutusmasina klahvide vaikne klõbin. Suletud territoorium, looduse võimsus. 

Kokkuvõttes meditatiivne reis läbi individuaalse hulluse, mille lõpetab klassikaline katarsis, mis, kui nüüd arvestada, et raamatul on järg ja järje järgi on ka värskelt film tehtud, ringi ei sule. Hullus või hullumeelsus kehastub ümber, võimalik, et mõnda vabamasse vormi …

Ma ei oskagi nüüd öelda, kas siis oli hirmus või mitte. Hakkasin vaatama ükspäev vastu ööd, laps oli kodust ära ja (naeru koht) otsustasin kiiresti, et öö on magamiseks. Päevasel ajal vaatasin siis uuesti ja edasi ja veel ühe korra. No oli ikka, aga kuidagi mitte halvasti. Väga hea film on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.