Thomas Bernhard “Hukkasaaja” (LR 35-36/2021)

Tõlkija Mati Sirkel, SA Kultuurileht 2021, 112 lk

Lugu kahest andekast pianistist, nende õpingutest, ootustest ja lootustest ja sellest, mis juhtub siis, kui kaks andekat kohtuvad kolmandaga, neist endist veel jupp maad andekama klaverimängijaga. Olgugi, et lugu on kirjaniku fantaasia vili, on kolmas klaverivirtuoos, Glenn Gould, reaalselt elanud isik. Saatuslikul, kahe sõbraga kohtumise päeval esitab Gould Bachi „Gouldbergi variatsioonid“, muusikapala, mis on taustaks kogu raamatule.

Loo mina-jutustajaks on üks kolmest pianistist, nimetuks jäänud filosoof ning kogu raamatu tekst on tema (sise)monoloog. Mingit erilist süžeed pole, kõik sündmused on juba ära juhtunud, jutustajale on jäänud vaid meenutamine, mõtestamine ja analüüs. Peale kolme esimese ülilühikest lõiku, on kogu edasine tekst ülipikkadest lausetest koosnev tekstilahmakas, katkematu mõttevoog. Lõikude ja taandridade puudumine teeb teksti jälgimise veidi keeruliseks, kuid raske seda lugeda siiski ei ole. Internet ütleb, et romaan on kirjutatud Bachi “Goldbergi variatsioonide” rütmis. Kuulasin Bachi lugedes ja eraldi, püüdsin leida teksti ja muusikapala ühist rütmi, kuid ausalt öelda, ei leidnud. Just seda seost või sarnastust. Kuigi – tekstil kahtlemata on oma, selgesti tajutav, huvitav rütm olemas. Lisaks tohutult kordusi ning semi- ja muidu komasid. Ka pinget ja hoogu ja mis see 100 lk jauramist siis ära ei ole. Mulle isegi meeldis.

Sellest vist, et kunst võib tappa ja mõnikord ta seda teeb. Võimalik, et lihtsalt sellepärast, et saab. Geniaalsusest ja andest, identiteedist, kommunikatsioonist, eksistentsiaalsetest otsingutest jm.

J. S. Bachi “Goldbergi variatsioone” Glenn Gouldi esituses saab siin:

Paar tekstinäidet ka:

Me kujutame ikka ette, et istume koos nendega, kelle poole oleme eluaeg tõmmet tundnud, just nende niinimetatud lihtsate inimestega, keda me mõistagi kujutame ette hoopis teistsugustena, kui nad tegelikult on, sest kui me tõesti nende juurde istume, siis näeme, et nad pole sellised, nagu me mõtlesime, ja et me ei kuulu absoluutselt nende sekka, nagu oleme end arvama pannud, ja me saame nende lauad ja nende keskel ikka vaid selle kardetud šoki, mida tunneme õigustatult, kui oleme nende lauda istunud ja arvanud, nagu kuuluksime nende sekka ja võiksime kas või kõige lühemaks ajaks karistamatult nende juurde istuda, mis on suurim eksitus, mõtlesin ma. (lk 90)

Wertheimer oli ju tahtnud klaverivirtuoosiks saada, mina ei tahtnud seda üldse, mõtlesin ma, minu jaoks oli klaverivirtuoossus olnud väljapääs, venitamistaktika millegi jaoks, mis pole mulle küll iial selgeks saanud, tänaseni mitte, Wertheimer tahtis, mina ei tahtnud, mõtlesin ma. Ta on Glennil hinge peal, mõtlesin ma. Glenn oli mänginud vaid paar takti ja juba oli Wertheimer mõelnud loobumisele, mul on see täpselt meeles, Wertheimer oli astunud Horowitzile eraldatud teise korruse tuppa Mozarteumis ning kuulnud ja näinud Glenni, oli uksele seisma jäänud, Horowitz pidi ütlema, et ta istuks, ta ei suutnud istet võtta, kuni Glenn mängis, ales siis, kui Glenn oli mängimast lakanud, võttis Wertheimer istet, pani silmad kinni, näen seda vee päris täpselt, mõtlesin ma, ta ei rääkinud enam. Pateetiliselt öeldes oli see lõpp, lõpp Wertheimeri virtuoosikarjäärile. Me õppisime kümme aastat ühte muusikariista, mille oleme endale välja otsinud, ja kuuleme siis pärast neid vaevarikaid, rohkem või vähem masendavat kümmet aastat paari takti geeniuselt ja meiega ongi kõik, mõtlesin ma. Wertheimer ei tunnistanud seda, aastaid mitte. Aga need paar takti Glenni-mängu olid tema lõpp, mõtlesin ma. Minu mitte, sest juba enne Glenniga tutvumist olin ma mõelnud lõpetamisele, oma pingutuse mõttetusele; kuhu ma ka ei sattunud, olin ikka olnud parim, selle seisundiga harjunud, aga see ei takistanud mind lõpetamisele mõtlemast, mõttetuse katkestamisele, kuigi häälte kiuste, mille kinnitasid, et ma kuulun parimate hulka, aga parimate hulka kuulumisest polnud mulle küllalt, mina tahtsin olla parim või üldse mitte keegi, nii ma siis lõpetasin ja kinkisin oma Steinway Altmünsteri õpetajalapsele, mõtlesin ma. (lk 54, 55)

2 thoughts on “Thomas Bernhard “Hukkasaaja” (LR 35-36/2021)

    1. Tilda Post author

      Pmts, ega palju rohkem ei olegi mõtet, neis kahes lõigus on vähemalt pool loo sisust kenasti ära toodud, ülejäänud raamat jutustaja ohib pmts seda sama, ainult erinevas sõnastuses 🙂

      Liked by 1 person

      Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.