Aleksandr Grin “Sädelev maailm”

Päris keeruline lugu. Kuu alguses panin raamatu korduvalt käest, sest mõte kippus libisema, kuu lõpus aga … oleks ma indiaanlane, oleks „Jonn“ mu teine nimi.

Lugu meenutab veidi legendi Kristusest. Et on üks erilisi võimeid eviv inimene, keda ühed kaaskodanikud tajuvad pigem helget lootust toovana, teisi aga täidab ta viha ja kadedusega. Drud, Kaksiktähe Mees, on mees, kes kuulutas, et oskab lennata. Sisuliselt siis seda, et talle ei kehti ei teadus- ega loodusseadused. Teadagi, võimude meelest tuleb selline inimene kõrvaldada.

Drud kohtab oma teel kahte naist, kahte täiesti erinevat tüüpi armastust, millest nii üks kui teine on omal moel mulle sümpaatne. Runat uskusin lõpuni ja mul hakkas temast isegi kahju. Tavi on võluv kogu oma olemuselt, temasugused inimesed ei pea selleks pingutama. Hr Torp ajas hirmu nahka, olgugi, et suri veel enne, kui me üldse kohtusime ja Drud siis … oli ta siis looduse vingerpuss, kellegi kuri nali või lihtsalt uni, jäigi lõpuks selgusetuks ja see tegelikult ei olegi oluline. Oluline on see, et teistsugune olla on raske.

Venekeelne internet ütleb, et romaan on hoopis autobiograafiline, kuis Drud on ühiskonna poolt mõistmatuks jäänud ja tõrjutud loomeinimene e kirjanik ise, kahe naise prototüüpideks olid aga kirjaniku kaks järjestikust abikaasat, kellest esimene oli rahaka kaupmehe tugevalt kahe jalaga maa peal olev tütar, teine aga südamlik meditsiiniõde.

Keeruline on autori stiil – tohutult lingvistilisi liialdusi, sümboleid, allegooriaid ja vihjeid. Kohati tekkis tunne, et tekstist peab läbi rassima, küünarnukkide jõul roomama vm. Samas kuidagi ebaühtlaselt, kohati oli tekst kerge, lausa voogav ja romantiline. Ja keris nagu lumelaviin või laine ja ilma et ette teaks, mis saab, kui lõpuks peale vajub. Lugedes tundus, et võimalusi on kaks – lõhub mu niigi hapra psüühika jäädavalt või jõuan miskile hoopis uuele levelile, maailmast arusaamise preemium-tasemele, avaneb kolmas silm või midagi, mis neil merilynidel ja nastjadel seal tavaliselt avanebki. Aga loo lõpp oli kuidagi kiire ja kuidagi „möh“, hunnik küsimusi ja ei ühtegi lisaava otsa ees. Kuidagi nõutu tunne, keel on ju ilus nii nagu mulle meeldib, aga sel korral kuidagi ei toiminud. Ei midagi lõõgastavat ja võib-olla pole see üldse ühe korra lugemise raamat. Mul aga lõpuks oli kiire lugu ära lugeda.

Loetud fb Lugemise väljakutse grupi ulmekirjanduse väljakutse raames, veebruar – 1900 – 1929 ilmunud ulmeraamat.

7 thoughts on “Aleksandr Grin “Sädelev maailm”

  1. tafkav

    Ahh, ma nii armastan Grini. Eelkõige muidugi lapsepõlves kalliks saanud “Punaseid purjeid”, aga kõike muud ka. Põhjust ei oska öelda, aga armastan. 🙂

    Like

    Reply
    1. Tilda Post author

      Ma olen ka kunagi ammu “Punaseid purjeid” lugeda, aga mäletan üksnes seda, et meeldis. Ja Seda suurem segadus. Mul pidi täna see eestikeelne “Sädelev maailm. Lainetel tõttaja” pakiautomaati jõudma, aga ei jõudnud. Ehk homme, või kunagi. Tahan “Lainetel tõttaja” ka läbi lugeda, ehk siis saab selgeks, kas mulle lihtsalt ei sobi või oli kuu seis vale vms 🙂

      Like

      Reply
  2. triangel

    Oh, õhkan nagu Tafkav, et Grin on mu suur armastus! Eriti tema “Lainetel tõttaja”. “Sädelevast maailmast” oli film ka, Tiit Härm peaosas. ma eitea, kas nad täna mulle enam meeldiksid, aga toona , kui lugesin, oli see just nii romantiline, salapärane ja kummaline, võõritimõistmist ja vabadust täis nagu üks teismeline vajas. “Kuldkett” meeldis ka, aga “Tee eikuhugi” oli liiga sünge.
    Lähen ja otsin nüüd riiulist need raamatud üles!

    Like

    Reply
  3. Morgie

    Ma olen Grini ainult tõlkes lugenud ja ei tea, milline ta originaalis tunduks, aga minu jaoks ta ei olnud raske. Või siis on tekst lihtsalt niivõrd tihe, et ma kunagi noorema ja kergemana jäin selle pinnale hõljuma ja libisema ja rulluma. “Kuldketi” interjöör oli kõige jahmatavam. Aga kõikides lugudes on alati soolast meretuult, mis kleebib juukse näole ja surub silmad kissi.

    Like

    Reply
    1. Tilda Post author

      Lugesin siin kunagi nüüd “Lainetel kõndija” ka läbi. On jah, soolane meretuul ja juuksed ja kissis silmad, aga ikka pole minu kirjanik üldse. Ikka tundus raske ses mõttes, et vahutab ja vahutab ja … 🙂 Rohkem Grini ei loe, vähemalt mitte varsti.

      Like

      Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.