John Wyndham “Midwichi käod”

Fantaasia 2021, 216 lk

Väike Briti küla nimega Midwich. Umbes  60 majapidamist, linnavalitsus ja kirik, koht, kus ei juhtu kunagi midagi. Kuni ühel heal päeval juhtub ja nimelt see, et kõik küla elanikud uinuvad hetkega nö jala pealt ja isegi lehmad, ja isegi kanaarilinnud. Ööpäevaks, misjärel ärkavad, sirutavad ja kurdavad, et näh, tuba külm ja kondid kanged. Ja pmts asi olekski piirdunud paari vaidlusega kuupäeva osas, kui küla kõik naised ei oleks mõne järgneva nädala jooksul avastanud, et ootavad last, seejuures ka üksikud lesknaised ja paarid, kel muidu justkui ei õnnestunud.

Mida teevad ühe väikese Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et kõik nende küla naised on korraga ja äärmiselt segastel asjaoludel titeootele jäänud? Õige, nad käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida nad teevad siis, kui lapsed sünnivad ja selgub, et lapsed on üksteisele palju sarnasemad kui oma vanema(te)le või inimlastele üldse? Õige, britid käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida teevad Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et nende endi poolt üles kasvatatud nö käopoegadel on võimeid, mille vastu neil midagi vastu panna ei ole? St, te nüüd ei usu, aga ..  kui väikese Briti küla elanikud satuvad olukorda, kus kari hirmunud pubekaid hoiab neid sisuliselt pantvangistuses – britid käivad üksteisel külas ja joovad teed! Küpsistega (päriselt).

Ja see on fantastiline! Kogu tekst evib äärmist asjalikust ja rahu, dokumentaalfilmilik (ehk) jutustamise viis ja null ühikut emotsiooni. Kõik see kokku teeb ärevaks ja ajab hirmu nahka. Ja naerma. Ja närvi. Kohati on tunne, et tahaks öelda, kuidagi valjult ja väljakutsuvalt raamatut raputades, et „Hallo! Hallo, MEIL ON SIIN MÕNED TULNUKAD!! Kurat, pane nüüd see küpsis käest ja HAKKA JUBA TEGEMA! ÜKSKÕIK MIDA! AGA NÜÜD!“

Nagu „Trifiidide päev“, „Küüsalised“, „Kraken ärkab“ räägib ka „Midwichi käod“ – ikka samast. Tulnukate sissetungi võimalikkusest Maale ning maalaste eeldatavast reaktsioonist sellele. Kurb kuidagi, et ka siin ei pea Wyndham võõrliigiga leppimist võimalikuks, ammugi mitte armastust nende vastu. Keegi isegi õieti ei ürita. Kogu see meie humanism lendub samal hetkel, kui tekib kahtlus meie, mõttes maalaste, domineerimise osas. Keskmisele inimesele nö rahu ajal nii mõistlikuna näiv „Ela ja lase teistel elada“ reegel kehtib vaid siis, kui (ma arvan, et suht mis iganes) „teised“ või „teistsugused“ on meist kaugel, mitmes mõttes – distantsilt, arvukuselt, arengu järgult, jne. Mingi evolutsiooniline värk ehk …

On veel teisigi teemasid, mis raamatus mõtlemiseks pakutakse. Nt see, et inimestele nii hästi sobiv õiguskord ei pruugi sobida teistsuguste võimete ja võimalustega liigi puhul. Järele mõeldes – loogiline, aga ikkagi üllatav ka. Või kogu hariduse teema – kuidas me oma teadmistega ringi käime. Mulle tundub, et Wyndhami meelest peamiselt lohakalt. Et selle asemel, et oma teadmisi kasutada ja kasutada ära mistahes hüvede loomiseks, me tihti justkui seisaks kõrge mäe jalamil ja seletaks väsimatult, et teame, teame. Et me teame, kuidas üles või üle saada ja jah, me teame, et peame hakkama minema, üles või üle ja siis … seisame ja seletame.

Raamat algab hea hooga, midagi on juba juhtunud ja midagi veel ei ole ja mis need midagi täpselt on, kust tulid ja kuhu viivad, selge ei ole. Õhtus on tunda pinevust ja pinget. Raamatu teises osas enam suurt midagi ei juhtu (kuigi – ma ootasin), seal pigem muudkui käiakse külas, juuakse teed ja arutatakse. Kuid igav ei ole ja miskit ei veni. Mulle väga meeldis. Aga mulle Wyndham meeldibki, kolm eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut meeldisid ka. Tubli meelelahutus.

2 thoughts on “John Wyndham “Midwichi käod”

  1. kellakagu

    “….dokumentaalfilmilik (ehk) jutustamise viis ja null ühikut emotsiooni”, kõlab hästi põnevalt. On/saab seda stiili kellegagi võrrelda?
    Esimese hooga tahaks öelda, et Vonnegut võiks olla midagi saranast. On või?

    Like

    Reply
    1. Tilda Post author

      Ma mõtlen nüüd, et ehk see “dokumentaalfilmilik” ikka ei ole täpne. Mõtlesin selle all seda, et tekst, mida ei ole kuidagi ilustatud, igasuguse sõnavahuta. Rahulik, selline – tasapaks, emotsioonideta jutustus asjast. Vonnegut on teravam ja teravmeelsem, mu meelest. Wyndham on nagu need inglise krimiseriaalid, kus ka koguaeg käiakse külas, kergitatakse kaabut ja juuakse palju teed. Kiirustamata, aga asjalikult.

      Like

      Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.