Kōbō Abe “Härra S. Karma kuritöö” LR 9/1984

Kujutage ette, et te kaotasite nime. Just nii juhtus Kōbō Abe jutustuses. Peategelane ärkas hommikul üles, pesi hambad ning suundus sööklasse hommikust sööma.

Tõusin lauast, läksin kassa juurde ja sirutasin juba käe, et alatiste klientide kohta peetavasse arveraamatusse allkiri anda, kuid lõin äkki kõhklema. „Arvatavasti on see tingitud sellestsamast eriskummalisest tundest mu rinnas, „mõtlesin, suunates pilgu aknatagusesse tühjusse, ja märkasin aknaklaasil peegelpilti: seal ma seisan nõutuna, sulepea käes, ega suuda kuidagi meenutada omaenese nime. (lk 7)

Enamgi veel, kodaniku nimi oli kadunud ka kõigist tema dokumentidest ja igalt poolt mujalt, kus tavaliselt inimene oma nime näha võib. Enamgi veel, tema tuttavad ei suutnud tema nime meenutada.  Peale mõningasi sekeldusi sööklas ja töökoha pääslas õnnestus mehel mingi nimi ikkagi leida, kuid oli see siis tema oma või mitte, pole sugugi kindel.

Sisenenud pääslasse, uurisin kõigepealt seinal rippuvat teadetetahvlit. Minu nimi pidi olema kolmandas reas, vasakult teine. Ja seal ta oligi:

„S. Karma … „ kordasin masinlikult, tundmata vähimatki erutust või rahuldustunnet nagu tavaliselt, kui midagi meelde tuleb. Millegipärast näis mulle, et tegemist on eksitusega ja et see polegi minu nimi. Kuidas ma ka ei püüdnud end teadetetahvlile märgitud nime omanikuna tunda – miski ei aidanud. (lk 8-9)

Pmts see ongi kõik, millest ma selles raamatus kindlasti aru sain, kõige ülejäänu osas kahtlen.

Kōbō Abe sai selle jutustuse eest 1951. aastal Akutagawa-nimelise preemia, mis on üks Jaapani mainekamaid ja sealt siis ka laiema tuntuse kirjanikuna.

Sõber, kes selle raamatu mille soovitas, ütles umbes, et „Kui sulle meeldib Kafka, siis meeldib see ka“. Lugesin äsja üle Kafka „Aruande akadeemiale“ ja mulle tundub, et Kafka on siiski oluliselt vähem krüptiline.

Internetis keegi ütles, et kui tõsta Kafka absurdimaailm Alice Imedemaale, saame tulemuseks „Seina“ (see oli jutustuse algne nimi, samuti kogumiku nimi, millest lugu tõlgitud). See väide tundub mulle õige, sest midagi veel sürreaalsemat on raske ette kujutada.  Väga kiire kulu ja kõige kummalisemaid sündmusi otsast otsani täis tekst. Kaamel ja vaenulikud riided, kõrb, mannekeen ja absurdne kohtuprotsess. Hingetõmbepausideta.

Millest. Eks ikka identiteedist ja üksindusest,  üksikisiku põrkumisest ühiskonnaga. Õigusest ja õiglusest, idealismist, materialismist ja kindlasti veel millestki. Võib-olla nt sildistamisest aga tavapärasest erineva nurga alt. Et kui me tavaliselt kurdame, et sildistamine on iu, siis mis juhtub siis, kui sildid hoopis ära kaovad. Loos varastab isiku nime tema visiitkaart, kuid mulle tundub, et ehk pole tõlge päris täpne. Mitte et kivi tõlkija aadressil, ma nii täpselt ei tea. Aga proovisin loo ümber mõelda nii, et härra S. Karma poleks kaotanud mitte nime vaid näo ja siis tundub mulle justkui arusaadavam.

Mis mulle selle teksti juures päriselt meeldis, oli see, et nii pöörane, kui see ka pole, absurdne otsast otsani, on selle lugemisel tunne, et kõik on õige, loogiline. Ei ole naljakas, loed ja elad kaasa ja ah-ah ja oih ja kurat küll.  Ja siis paned raamatu käest ja mõtled, et … no mida 🙂

No, oli küll väljakutse.