Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Varrak 2022, 320 lk

Kümme ehk aastat tagasi ma teadsin kindlalt, et Murakami on minu lemmikkirjanik. Aga siis ma olingi selles kõige targemas ja kõike kindla peale teadmise eas. Täna ma nii enam ei ütleks, viimane, mida Murakailt lugesin, oli jooksuraamat (meeldis, kuid möönan, et päris kõigile ei ole) ja enne seda pikalt mitte midagi. Aga ammu mõtlesin. Umbes nagu ekside puhul, et aeg ajalt ikka mõtled, et huvitav, kas täna klikiks. Erinevusega, et kui lihast ja luust ekside puhul on selge, et kõiki täiskuu öösel kell kolm (valdavalt) pähe tulevaid mõtteid ei ole vaja realiseerima minna, max piisab salajasest päevikukandest vm, siis kirjanduslike eksidega minu meelest võib kõike. Ja ma siis nüüd lugesin. Küll, endale üllatuseks raamatut, mis osutus jutukoguks, mitte romaaniks, kuid sellegi poolest, oli niiiiii hea!

Murakami on armas, kerge ja helge. Üldse mitte pealetükkiv, samas sügavuse puuduse üle kurta ei saa. Intrigeeriv ja isegi riukalik mingis toredas mõttes. No … no oled sa kunagi mõelnud,  milline muusika sobib spagettide keetmiseks kõige paremini? Mina nt ei ole, aga Murakami on.

Piiritu fantaasia, ootamatud asjade käigud ja mingi veider müstika. Nt üks minu lemmikutest selles kogus on nimilugu „Elevant haihtub“. Sellest, kuidas ühe linna elanikud adopteerivad progressile jalgu jäänud vana elevandi ja kuidas selline südamlik samm suurendab linna ja selle elanike ja elevandi, mõistagi, heaolu. Kõik saavad natuke õnnelikemaks. Ja siis ühel päeval kaob elevant ära. Müstiliselt, haihtub koos oma vanaldase talitajaga. Kuhu või miks, jääb igaühe enda oletada … Ja mul on juba mitu nädalat lugemisest möödas, kuid aega ajalt, nt hekialust rohides või rabarberikiselli keetes mõtlen ikka, et no kuhu ometi ja ülepea, on tal seal ikka kõik hästi või …

Originaalne, ühelt poolt detailides jäljendamatu. Kirjutab väikese inimese väikestest saladustest või kiiksudest, asjadest, millest eriti ei räägita ja mitte sellepärast, et … Vaid sellepärast, et nad on väikesed, justkui mitte eriti olulised ja samas on just need tillukesed veidrused, omapärad jne, need, mis teevad iga inimese kordumatuks. Ja need Murakami kordumatud inimesed, valdavalt mehed, elavad kõik kuidagi inertselt, teadlikult valitud eraku elu. Tihti püütakse neile miskit peale suruda, suhteid või sihtmärke, nemad aga takerduvad argipisiasjadesse, keskenduvad teisejärgulisusele ja lihtsalt elavad oma, kordumatut ja harmoonilist elu. Harmoonilist selles mõttes, et kui Murakami tegelastel on soove (ihasid, unistusi), ei ole need kunagi vastuolus nende vaimse (intellektuaalse, mistahes) arenguga. Nagu see mujal, elus sh, tihti on (keelatud vili, jm). Vastupidi, Murakami tegelaste soovid suhestuvad tegelase arengu ja sellest tuleneva heaoluga enamasti soodustavalt, vastastiku täiendades või täiustades. Ja see on kuidagi lohutav.

Ja mitte et kõik lood viimseni vaieldamatult šedöövrid on. Aga võluvad sellegi poolest. Nagu koidueelsed unenäod. Eredad kuid haprad, katkendlikud. Ja polegi selge, kas see on veel uni, kuhu ümbritsev maailm häbitult sisse murrab või on juba reaalsus kuid lünklik ja sa aeg ajalt vajud unedesse. Nii ühes kui teises seisundis on võimalik kõik. Watanabe Noboru on üks ja siis teine, kord tõlkebüroo juht ja siis kergelt autistlik programmerija või isegi kass, kuid sa tead kindlalt, nagu unedes ikka, et see on tema, Watanabe Noboru ja ma võiks siinkohal veel pikalt, kaksikutest ja üleskeeratud linnust. Ja unetusest, mis on minu vaieldamatult kõige lemmiku selle kogu jutustus, sest nii ilus ja õudne ja puudutas isiklikult. Aga ehk pole ümberjutustusel mõtet, kõik, mis on oluline, on peidus vee all.

Klikkis küll 🙂

ERR arhiivis on kogumiku nimilugu “Elevant haihtub” kahes jaos järelkuulatav: SIIN

Teised:

Sehkendaja

Kiiksu lugemisarhiiv

Veerand loetud lugudest

loterii