Minule Kafka meeldib, tingimusel, et mitte liiga palju ja korraga. Minu jaoks ta ongi selline väikeste ampsude kaupa lugemise kirjanik, mul on temast aru saamiseks vaja mõtlemisaega. Ja ma lohutan ennast sellega, et mu meelest temal endal oli ka. Nt üks mõistujutt nimega „Seaduse ees“. Arvatakse, et see lugu, mis tegelikult on katkend romaanist „Protsess“, on üks olulisemaid mõistmaks Kafka loomingut. Kusagil oma päevikus kirjutab Kafka, et ta kirjutas selle loo ja pmts sai kohe aru, et see on hea, kuid loo mõttest sai aru alles kuu aega peale kirjutamist ja nimelt siis, kui loo pruudile ette luges. Seejuures, pealtnäha on see lihtne, paari lehekülje pikkune lugu: mees maalt soovib minna seaduse juurde, kuid väravavaht ütleb, et praegu ei saa. Et võib-olla pärast saab. Aga pärast ka ei saanud. Oleks saanud ehk keelust üle astudes, kuid seda maamees isegi ei proovi. Lõpuks surebki ilma, et oleks hetkekski seaduse ette saanud. Millest – kes teab. Muidugi ma kaalusin paari kõige ilmsemat tõlgendust ja paari mitte kõige ilmsemat ka. Eile tundus nii, täna juba teisiti. Ja see ongi see, mis muljet avaldab, see tugev tunne, et lool on mõte olemas või seletus vm. Aga kätte ei saa, libiseb nagu liiv sõrmede vahelt. Samas, lahti ju ka ei lase.
Kogumiku nimilugu „Aruanne akadeemiale“ räägib ahvist, kes pidi olude sunnil inimeseks hakkama. Päästmaks oma nahka pidi vaene loom (ikkagi!) kogema hirmsaid üleelamisi ja õppima hulgaliselt uusi trikke. Nt pidi ta ära õppima maha sülitamise, suitsetamise ja viina joomise. Võimalik, et kirjanik soovis märkida, et loomadel on võrreldamatult rohkem vabadusi kui meil, kes me end looduse krooniks nimetame. Et siis selline, mitte eriti originaalne, mu meelest, viis inimloomuse ja –ühiskonna üldteada pahede kallal viriseda. Mulle erilist muljet ei avaldanud. Kuidagi liiga leebe, ma mõtlen umbes, et kui juba virisema hakata, siis ikka täiega ja siin oleks küll teravamalt tahtnud/ saanud.
Kogumik sisaldab ka kolmandat lugu ühe loomariigi esindaja muundumisest teiseks. Lugu „Uus advokaat“ räägib advokaadist nimega Butsefal, kes varasemalt oli Aleksander Suure ratsahobune. Lahingumöll ja sõjakisa on jäänud ajalukku ning asendunud toimikulehtede kahinaga … Millest või milleks, mina aru ei saanud.
Loendamine on nüüd kuidagi sassis, aga ka kogumiku esimeses loos muundutakse ja kohe päris põhjalikult. „Metamorfoos“ on minu kõne all oleva kogu lemmiknovell. Sürrealism selles on võrreldes mitme teise looga nö jämedakoelisem, mitte et lihtsam, kuidagi rohmakam. Peategelane avastab ühel hommikul, et on muutunud hiiglaslikuks putukaks. St, väga Kafkalik – peategelane satub mingisugusesse piinavasse ja absurdsesse olukorda ja viibib seal, viibi, teeb midagi, kuid olukord sisuliselt ei muutu, igatahes ei lõpe ja pinge ja õud muudkui kasvavad. Arvatakse, et lugu on suuresti autobiograafiline. Kirjanik on sündinud Prahas, assimileeritud juutide paljulapselise perekonna vanima lapsena. Õppis Saksamaal juristiks, seejärel töötas eluaeg kindlustuskompaniis. Loomult eriline päikesejänku ei olnud, pigem eraklik ja haiglane, unetu ja depressiivne ja seda kõike leidub ka tema loomingus. Maailm on Kafka lugudes inimese suhtes vaenulik, selles valitseb kurjus ja tema võim on piiritu. Kõikehõlmav kurjus pöörab inimesed üksteise vastu, lahutab nad, viib üksteisest eemale, hävitab neis kaastunde ja igasuguse ligimesearmastuse. Kurjus on ühtlasi saatus ja pääsu pole kellelgi. Kafka lugude inimene on kannatav, kaitsetu ja nõrk, psühholoogilises plaanis välja joonistamata. Aga seda ehk kuidagi tulenevalt vajaduse puudumisest, sest kõik, mida kirjanik öelda tahab, selgub situatsioonidest ja olukorra kirjeldustest, olukordadest, millesse tegelased satuvad. Kui nüüd „Metamorfoosi“ juurde tagasi tulla, siis putukaks muundumine toob endaga kaasa tõrjutuse, üksinduse, isolatsiooni, klaustrofoobia ja haigused. Mõtiskleda saab veel nt inimloomuse oportunistliku olemuse üle, jm. Selles loos sisaldub ka kogu kogumiku psühholoogiliselt vist kõige raskem moment ja selleks on hetk, kui Gregori, putukaks muutunud peategelase, toast hakatakse mööblit ära viima, tema aga hoiab meeleheitlikult kinni portreest.
Veel meeldis jutustus nimega „Näljakunstnik“, mis räägib loo professionaalsest nälgijast, tõelisest oma ala meistrist, kes alguses nautis oma populaarsust, publiku tähelepanu jm, seejärel aga huvi tema kunsti vastu kaob ning kunstnik sureb üksinduses. Vaatamata kunstniku püüdlustele ei populaarsus, mis tinglikult kehtestas teatud reeglid ega võimaldanud kunstnikul oma nö loomes täiuslikkust saavutada ega ka hilisem publiku huvi lahtumisest tingitud üksindus (st, ka piirangute kadumine) ei too kunstnikule rahuldust. Mingi totaalne traagika: publik ei mõista kunstniku püüdlusi, kuid publikuta kaotavad kunstniku püüdlused igasuguse mõtte.
Mde, internet ütleb, et nälgimine ongi kunstiliik, viljeleti rohkem 20. sajandi alguses, peamiselt suurtes linnades, varietees või teistes lõbustusasutustes – mänedžerid, pileti ostnud pealtvaatajate hordid ja sensatsioonilised publikatsioonid– kõik nagu päris ja pmts võis Kafka olnud seda näinud. Kunstiliik hääbus peale Esimest maailmasõda, üleüldise nälja taustal ei tundunud nälgija vaatamine enam kuigi naljakas.
Ka selles loos on vist veidi autobiograafia hõngu, Kafka ise ka üheaegselt nii soovis kui kartis kaaskodanike tähelepanu. Samas kirjutamine ei olnud pelgalt kutsumus, oli pigem kogu tema olemise mõte. Ta alustas kirjutamist suht varakult ja kulutas sellele kogu oma vaba aja, kuid elu ajal avaldas vähe vaatamata sellele, et sõbrad-literaadid kiitsid. Ma kiidan ka. Tema kiretut, kohati kuiva ja troobivaest keelt, milles ta kujutab maailmu, kus ühte dimensiooni mahuvad nii reaalsus kui irreaalsus. Maailmu, mis on konkreetsed ja hästi hoomatavad, olles samal ajal ka seletamatult võõrad.
Kafka suri 40. aasta vanuselt tuberkuloosi.
Ja aitab vist küll, kogumikus on 12 lugu, aga ma igat ei hakka ehk ümber jutustama. Avastasin, et vähemalt sellest kogumikust meeldisid mulle enam need lood, mis ongi nimekamad, nö laialdasemalt tuntud. Ma nüüd ei suuda otsustada, on see märk heast või erakordselt triviaalsest (:)) maitsest. Aga nii on.
LR kuldsarja raamatu lõpus on Eesti kirjandus- ja kunstiinimeste (Hasso Krull, Maarja Kangro, Mart Kangur, Peeter Laurits ja Peeter Sauter) raamatut vääristav arutelu sellest, kuidas nemad kafkastusid.
Raamatu nimilugu saab lugeda SIIT
Teised:
Teised:
Tilda ja tarakanid 
Pingback: Lugemisaasta 2022 | Tilda ja tarakanid