Lao She “Kassilinna saatus”

Jaanipäevgi pole veel käes, aga mul on selle kuu ulmkirjanduse väljakutse raamat juba loet. Kuu alguses vaatasin Reaktorist nimekirja ja ahastus tuli kergelt peale. Nimekiri oli lühike ning kõik need raamatud, mida teadsin enam-vähemgi ok olevad, on mul sealt loetud. Pinnisin oma raamatu-tarka sõpra. Sõber ohkis ka natuke ja ütles, et kui ta tõesti peaks, siis prooviks Lao She „Kassilinna saatust“, sest selle kohta ei tea üldse midagi. Kihutasin raamatukokku. Seal ohati omakorda, et no kes see nüüd seda teab või mäletab. No olgu, raamat on igas vanaraamatupoes paari euroga saadaval, tellisin ära. Koos pakiteatega saabus sõnum raamatukogust, et leidsime! Tule järgi! Tõin ära nii postipaki kui raamatukoguraamatu, sest ei tahtnud raamatukogus öelda, et kuulge, tegelikult mul polegi enam vaja. Ma ju ei tea, ehk sobrati kaks päeva kollektiivselt ammu ära tolmunud kastides kusagil tagakambris. Tänasin rõõmsalt ja lugesin raamatu läbi. Raamatukogu eksemplari olen nüüdseks tagastanud, teine, postiga saabunud endine, mõttes – maha kantud, raamatukogu eksemplar, on nüüd minu isiklik, kuigi üle lugema ma seda elus ei hakka.

Ühesõnaga, Hiina kosmoselaevaga juhtub õnnetus, laev kukukub Marsile, ellu jääb üks meeskonnaliige. Ellu jäänud hiinlane ei jõua veel paarimehe kehagi maha matta, kui kohtub kohalike elanikega, kelleks osutuvad narkomaanidest kassinimesed. Või kassisarnased inimesed … Mul on kodus kaks kassi, laudatriibuline krants-kass Miisu ja punane Meini kass Tups. Ja ma ütlen teile, neil marslastel oli kassidega sarnasust täpselt nii palju, kui et nad olid karvased ja siis veel midagi liikumisviisilt. Seepärast oleks võinud autor väljendada oma nördimust inimühiskonna pahede, nõrkuste ja võimaliku lõpu stsenaariumi osas kukutades kosmoselaeva ka nt lamba-, pesukaru- või hüljeste linna. St, hüljes vist siiski ei sobi, Marsil on veega kitsas. Aga no, miks just kassid ja mitte nt hiinlastele nii omased rebased, selge ei ole.

Raamat on kirjutatud Hiina kodusõja ja Jaapani (veel vist vaid ähvardava) okupatsiooni päevil ja võimalik, et autori kriitika puudutab eeskätt Hiina ühiskonnas toimunut. Ma ei tunne Hiina ajalugu piisavalt, et leida konkreetsemaid paralleele, ammugi peenemaid vihjeid. Aja möödudes on dekoratsioonid muutunud, inimeste põhiolemus aga mitte eriti. Probleemid, millele She oma raamatus viitab või inimestele või inimühiskonnale üldisemalt ette heidab, on aktuaalsed samavõrd nagu nad oli kirjutamise ajal ja meil ilmselt täpselt sama palju kui mujal.

Raamatus on kolme sorti tegelasi, head, halvad ja need, kes lihtsalt on. Häid teevad vaikselt head, halvad aktiivselt halba ja enamus, väga valdav enamus lihtsalt on. Elavad, kuidas saab. Lepivad ja eriti siis, kui keegi konkreetselt nende personaalse saba peal ei tallu. Kõik nagu päriselus – enamus inimesi on aktiivselt mitte-halvad. Head ka midagi ei tee, headust kuidagi juurde ei tooda. Samas, peegli ette sattudes vaatavad sisse ja mõtlevad (tõenäoliselt), et halba ei tee – hea inimene ikkagi! Või vähemalt mitte halb inimene! Aga kas on ikka nii? Kõik see vaikselt elutsev mass – järsku on just nemad need, kes lasevad halbadel õilmitseda? Kelle laiskuse, ükskõiksuse, passiivsuse, oskamatuse, omakasupüüdlikuse ja vaikimise tõttu tekivad olukorrad, kus halbadel (sh aktiivsetel lollidel) on võimalik oma halbu tegusid sooritada. Keeruline igal juhul, kaugelt mitte ühene. Ja tõstku käsi see, kes julgeb öelda, mis on universaalselt hea või halb (peale, kiisude, loomulikult). See oli peamine teema, mis minu jaoks raamatust välja tuli ja pms vist ainuke ka, mis kuidagi huvi pakkus. Ei meeldinud mulle ei maailm (porikarva pruun), ükski tegelane ega süžee (masendav, mitte ühtegi helget hetke).

Kirjaniku stiil on minu meelest raske lugeda. Tekst on tume, tihe ja veniv ja ikkagi kuidagi kirvetöö, liigne otsekohesus vm. Kolm kahe pika miinusega.

St, tõe huvides, ei saa öelda, et raamat üldse mingit mõju ei avaldanud. Üksõhtu, istusin maja ees trepil jõin teed ja vaatasin mind läbi akna vaatavat Tupsu ja ta tundus mulle kohe kuidagi ülbem … Raamatut üle igatahes ei loe.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.