Samuel Butler “Eikugasil” LR 11-14/2003

Tõlkinud Heikki Silvet, Perioodika 2003, 200 lk

1868. Noor inglane suundub Briti impeeriumi vastsesse kolooniasse (internet ütleb, et paikkonna kirjeldus vastab Uus Meremaale, kus kirjanik mõnda aega elas), et parandada oma majandusliku olukorda. Kohale jõudes avastab, et ta pole kaugeltki esimene, kes sellise mõtte peale tuli ning, et kõik teada olevad eriti rohelised karjamaad on juba nö erastatud. Selleks, et rikastuda tõeliselt, tuleb leida seni avastamata maid. Ehk nt nende mäeahelike tagant, kuhu keegi kohalikest minna ei julge? Peategelane võtab ette ohtliku teekonna ning avastab terve tundmatu riigi nimega Eikugasil. Viibib seal mõnda aega, tutvub kultuuri ja elukorraldusega ning põgeneb ummisjalu, kohaliku pruudi ja õhupalliga.

Pmts see ongi kogu süžee ning loo ehitamisele pole autor teab mis palju tähti kulutanud. Suurema osa raamatust moodustavad pigem essee sarnased peatükid leitud maailma erinevate ühiskonnakorralduslike tahkude kirjeldustega. Selgelt satiir, Butleril oli viktoriaanlikus Briti impeeriumis valitseva korra ja tavadega nii mõnigi kana kitkuda ja ta kitkus mõnuga, naerab välja näidates kõike läbi veidra pahupidi kõverpeegli.

St, see riik, mille peategelane leidis, see on selline tagurpidi riik. Nt haigeid koheldakse kui kurjategijaid (ka õnnetusse sattunuid ja ka nt inetuid), samal ajal kui kurjategijatele (varastele, kelmidele, igat sorti petturitele jne) tuntakse kaasa, toetatakse ja püütakse neid parandada. Inimese sünd on piinlik vahejuhtum, samas kui surma tervitatakse. Religiooni iseloomustab hauataguse elu asemel sünnieelne, kuid nö riiklikult heakskiidetud religioon on siiski vaid formaalne, tegelikult kummardavad Eikugasilmaa inimesed ühiskondliku arvamuse jumalannat. Raha on ülim väärtus, muusikapanga teemast korraga aru ei saanud ja üle lugeda ei viitsi. Huvitav oli mõte sellest, et mitte keegi ei lõpetanud kunstikooli enne, kui oli õppinud oma kunsti müüma, muus osas jättis rahvahariduse ja riigimajanduse teema mind külmaks. Väga meeldisid peatükid, kus räägiti masinatest. St, kunagi oli riik tehniliselt arenenud, auruvedurid ja kellad jms, kuid siis leidus filosoof, kes kirjutas traktaadi, kuidas igasuguseid masinaid peaks pelgama, sest nad arenevad inimesega võrreldes ülikiiresti, raudselt jõuavad oma evolutsiooniga inimestest ette, omandavad teadvuse ja seejärel – loogiline – võtavad inimestelt kontrolli ning orjastavad nad. Meid siis st. Seepärast loobuti igasuguste masinate kasutamisest ja üksnes üksikuid eksemplare ja detaile säilitati muuseumis. Toredad ja mõneti aktuaalsed (nagu ka tehnoloogia pealetungi käsitlev osa) olid peatükid Eikugasilmaa elanike suhetest loomade ja taimedega (taimetoitlusest lõpuks siiski loobuti põhjusel, et kui humaansetel kaalutlustel keelati loomade söömine, va juhul, kui loom oli surnud vanadusse või sooritanud enesetapu, hakkasid loomad lausa massiliselt enesetappe harrastama).

St, neid arutlusi oli tore lugeda, vaatamata sellele, et mingit erilist lugu ei olnud. Mõned üllatavad vaatepunktid, masinaid või tehnoloogiaarenguid puudutavates peatükkides Darwini evolutsiooniteooria terminite kasutamine oli lõbus nagu ka peatükk hauakividest. Kuid mis mind kõigi nende filosofeerimiste juures häiris, oli liigne nämmutamine. Kõik a-st b-ni koos näidetega, pulkadest lahti ja punaseks. Poleks vaja olnud, nii keerulised need mõtted ei ole, oleks võinud lühemalt.

Kokkuvõttes, minu lemmik osa raamatust oli siiski raamatu algus, kus peategelane üle mäe ronimist kavatses ja ronis, looduslike jõududega rinda pistis. Siiski hindan raamatut päris heaks, ma kuidagi mõnuga, jupi kaupa, rannas ja Tšonkiniga vaheldumisi ja siis sada mõtet sekundis. Mõtted, kusjuures, tekkisid peamiselt sportliku laadi, et kuidas see siis ikkagi oleks, kui perekond satuks üldise põlu alla põhjusel, et üks pereliige sureb haigusesse, kuid rehabiliteeritakse põhjusel, et teine selle perekonnaliige taipas õigel hetkel tõsta haigestunu kindlustusmakset ja sel moel majandusliku kasu saavutada, jm. Üldse, see haige olemise kriminaliseerimine on hullult huvitav teema, et kuivõrd me siis ikkagi oleme, süüdi või vähemalt vastutavad. Kui nt kaasasündinud hädadega on selge, siis igast elustiilist tulenevate haigustega on jube keeruline, võibki vaidlema jääda. St, tegelikult on neid huvitavaid teemasid siin raamatus palju, kindlasti tasub lugeda.

“Inimsüdames peitub aga suur soov uskuda, et on inimesi, kes tõepoolest teavad, mida nad väidavad end teadvat; pealegi võib uskumine päästa neid endid mõtlemise vaevast. Seepärast ei läinud kaua, kui end filosoofideks nimetavad veidrikud saavutasid suurema mõju kui kunagi varem ning viisid oma kaasmaalased kõigi nende absurdsete seisukohtadeni, millest ma varasemates peatükkides juba jutustasin. Tegelikult ei näe ma Eikugasilmaa elanikele mingit lootust, kuni nad aru saavad, et loogika, mida ei korrigeeri instinkt, on niisama halb nagu instinkt, mida ei korrigeeri loogika.” (lk 182)

Ulmekirjanduse BAAS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.