Haruki Murakami “Komtuuri tapmine”

36. aastane juba mõningast tuntust omav portretist, olles naise poolt ootamatult maha jäetud ning kaotanud igasugused sihid, kolib üksildasse mägimajakesse. Maja kuulub sõbra vanadekodus hinge vaakuvale isale, kes on samuti kunstnik. Selline win-win olukord, peale mõningast sihitut ekslemist otsib portretist elupaika, samal ajal kui sõber muretseb tühjalt seisva isa maja pärast. Ühesõnaga, portretist kolib sisse ja elab seal, nii nagu Murakami raamatutes enamasti elatakse – üksinda. Ühel päeval nädalas käib lähedal asuvas asulas soovijatele maalimistunde andmas, veel paaril päeval nädalas võtab kodus vastu lähedal elavaid seksuaalses plaanis lohutust vajavaid koduperenaisi. Kogu ülejäänud aja loeb vanu raamatuid, kuulab vanu vinüüle ja kokkab (oft, te ei kujuta ette, mida kõike ma sellise elu eest annaks) ja nii umbes 200 esimest lehekülge. Seejärel kuuleb veidraid hääli pööningul, ronib vaatama, leiab sealt esiteks kaku (mõttes kassisarnase ilusa linnu) ja teiseks maja omaniku poolt maalitud ja maailma eest peidetud kummalise maali. Ja kus siis hakkab juhtuma! 

Mõttes, võimalik, et juhtuma hakkab siiski hüüumärgita, Murakami (ka) pole teab mis hüüumärgi-mees. Ikka kirjanikule iseloomulikus mõõdukas tempos ja katkematult argiseid asjatoimetusi kirjeldades. Mis on ka mõneti mõistetav – ega siis see, et sinu kodu muutub läbikäiguhooviks kummalistele olevustele, kelle olemasolust siin pool vikerkaart sa seni kahtlustadagi ei osanud, ei tähenda, et peaksid jätma söömata oma igahommikuse röstsaia viilu. Või kui nt selgub, et naabermäel asuvas häärberis elav rikkur on otsustanud kaasata sind oma väga delikaatsetesse isikliku laadi probleemidesse või pooltuttav alaealine, jäädes sinuga omavahele, soovib rääkida üksnes oma rindade suurusest, võibolla ongi mõistlik elu korraks pausile panna, minna kööki ja keeta seal rahulikult üks korralik puljong. 

Ühesõnaga, nagu keegi Goodreadsis targasti märkis, Murakami lobiseb, palju. Mind see Murakami juures üldse ei häiri. See teeb raamatusse sisse elamise lihtsaks, mingi meditatiivse seisundini välja, tekitades ülimalt täpse ettekujutuse, kuidas see kõik … Ja raamatus esineva müstika kuidagi vähem müstiliseks, see sulandub sinna kõige normaalse ja argise keskele tekitamata tugevaid tundeid või eredaid emotsioone. Melanhoolia ja reserveeritus. Aga mitte jäikus. Mõtlikus ja see on ka midagi, mis mulle meeldib, kõik raamatu tegelased mõtlevad, nii 13. aastased tüdrukud kui 50. aastased mehed. Kõik tegelased on elus ja üldiselt arusaadavad, lõpuks nende motiivid mõistetavad, keegi pole üdini hea või lõpuni halb, kõigil on oma head ja vead. No nagu inimestel ikka.

Muusika. Kui ma muusikast midagi teaks, siis ma kirjutaks muusikast Murakami raamatutes. Ma kahjuks eriti ei tea, nii et piirdun raamatutes mainitud lugudest Spotify listide koostamise ja kuulamisega. Vanameister on tõeline melomaan (ta räägib sellest palju mh oma jooksuraamatus) ja see peegeldub ka tema loomulingus. “Komtuuri tapmises” on peamiselt klassika, palju Mozartit ja Straussi. Lisaks üks kadunud kass, hurmavad looduskirjeldused, maa-alused rännakud, natuke ajalugu ja hunnik viiteid nii kirjandusklassikale kui ka kirjaniku enda varasematele teostele. Kaunilt haihtuvad alguses justkui paljulubavad olnud süžeeliinid, ütlemata jätmised, üldine helge nukrus ja ei mingit kriitikat või seisukohti. Nagu ikka, aga „Komtuuri tapmises“ kuidagi eriti murakamilikult, nii et lugeda tasub eelkõige neil, kes teab, et talle Murakami stiil meeldib. Või siis neil, kes pole teda varem lugenud, mu meelest sobib see raamat Murakamiga tutvumiseks ideaalselt – kõike head, mida Murakamis tavaliselt on, on siin kohe kuhjaga.

Aga et millest siis. Vist loomingust ja loomingulistest inimestest. Sellest, kuidas sünnib kunstiteos. Ideest ja idee teostusest. Kunst kui looja hinge peegeldus vs nüri töö elatise teenimiseks. Kas anne korvab puuduva tehnika või vastupidi, kas kätte õpitud tehnikaga on võimalik peita ande puudumist, jne, jms.

Paar huvitavat fakti internetist:

2018. aastal nomineeriti “Komtuuri tapmine” ajakirja Literary Review poolt auhinnale Bad Sex Award, seksistseenide halva kirjeldamise eest teoses.

Hongkongis on “Komtuuri tapmine” avalikest raamatukogudest ära korjatud ning seda on lubatud müüa üksnes erilises kinnises pakendis ja ainult vähemalt 18. aastastele isikutele.

1 thought on “Haruki Murakami “Komtuuri tapmine”

  1. KK

    Jummel, seal polnud ju miskit erilist, et keelata 😀
    Aga lisainfoks, Murakami pidas plaadipoodi kunagi, sellest ka see lõputu muusikateema ja vihjed tema raamatutes. Ja ta mitte ainult ei vihja muusikapaladele, vaid pidevalt toob esile konkreetsed esitused. Jumalik. Mul läheb hull aeg lugemisele, sest kogu aeg on vaja neid vihjeid guugeldada ja üle kuulata.

    Ja minu meelest oli peategelasel selles raamatus konkreetselt 1 abielunaine, kes tal külas käis ja seegi katkestas suhted.

    Like

    Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.