Prantsusmaa, Bordeaux, 19. sajandi lõpp. Paul Courrége on veidi üleväsinud ning perekonnaelust tüdinud provintsilinna doktor. Doktoril on abikaasa, kes teda peamiselt ärritab, tütar, kes teda vihkab ja armastatud poeg, kellega ta tahaks, kuid ei oska suhelda. Lisaks veel salajane silmarõõm, üle linna tundtud kurtisaan Maria, kelle juurde aeg-ajalt põgeneda, nö sõõm värsket õhku kõige muu läppunu keskel, vm. Suhe on platooniline, doktor justkui ei julge ja Mariat lihtsalt ei huvita. Maria peab tutvust doktoriga vajalikuks, näeb temas mentorit, nö vaimset teejuhti ja üldsegi mitte subjekti, kellesse võiks armuda. Lühidalt öeldes on tal doktoriga igav, kuid ta kannatab ära. Marial omakorda on rikkurist heategija, mees, kes teda armastab ning ülal peab ja kelle Maria samuti, olude sunnil, lihtsalt ära kannatab. Ja omakorda silmarõõm, doktori hilisteismeline poeg Raymond Courrége ja see Raymondi ja Maria suhe on pmts kogu raamatu ainus suhe, mis kas või korrakski mingit vastastikust huvi evib. Kuid ka see huvi kaob kiiresti asendudes ärritusr, viha ja kättemaksuihaga. Et siis selline, süngevõitu lugu kahe mehe, isa ja poja, armastusest Maria nimelise kurtisaani vastu.
136 lk painavaid inimsuhteid, tundeid ja mõtisklusi. Varjatud kirgi ja valusat iha, ootusi ja lootusi, mis kunagi ei täitu. Ja seda nii, et tahaks pool raamatut tsitaatidena üles kirjutada, meelde jätta ja jagada. Vasakule ja paremale, mu igasugused tuttavad pääsesid inimhinge tumedamaid soppe paljastavatest hästi sõnastatud tekstikatketest üksnes seetõttu, et lugesin Elisa äpis ja see äpp ei lase kuvatõmmiseid teha (no miks?!).
Eelmisel aastal lugesin „Ussipesa“ ja see oli absoluutselt oivaline. Ka „Armastuse kõrb“ on suurepärane, kui üldse kurta, siis õige vähe selle üle, et kusagilt maalt alates tundus, et tegelaste eneseurgitsemised venisid veidi. Mauriaci tekstid on ses mõttes huvitavad, et olles üsna lühikesed mahutavad nad endas nii palju. Hästi konstrueeritud karakterid, terved perekonnad ja nende elud. Peategelaste motiivid ja loogika, mis neid tegudele tõukab. Ülitäpsed emotsioonide ja tunnete kirjeldused. Poeetiline keel, normaalsed dialoogid ja kaunid kujutluspildid looritatuna miskist elutervest mu meelest, pessimismist. Kõik on kaunis. Ja siiski, olnuks „Armastuse kõrbes“ nõksu võrra veel lühem olnud, oleks lugu mu meelest sellest vaid võitnud.
Millest. Armastuest. Sellest, et pole kaugeltki alati südamekujulised padjad ja Teddy karukesed. Hirmus jõud, piin, rist ja viletsus, kui juhtub, et ei klapi. Ja sellest, et pole olemas suhet, mis ei vormi, ammugi siis armastust. Armid jäävad, ehk kuhugi hinge kanti ja muutuvad hiljem isiksuse lahutamatuks osaks. Ja siis veel perekonnast ja lastest ja vanematest.
Raamatu lõpp ajas kergelt muigama, vist oma heatahtlikkusega. Sellega, umbes, et lootma peab. Miski ju ei välista, et ka selles, ükskõik millises, üdini läbikuivanud kõrbes hakkab ükskord sadama.
“Kibestunud abikaasa aga raputas pead: ta teadis väga hästi, et doktori tegevusel ei tule iial ainest puudu, et kuni selle mehe surmani pole loota ühtki puhketundi, kus ta vaba ja laisana võiks naisele pühendada mõne hindamatu minuti. Ta ei pidanud seda võimalikuks; ta ei teadnud, et ka kõige toimekamasse ellu suudab armastus endale alati pesa uuristada, et hetkel, kui armuke ootab, peatab ületöötanud riigimees maailma. See teadmatus säästis teda kannatustest. Talle oli küll tuttava armastus, mis tähendab sörki kättesaamatu olendi kannul, kes kunagi tagasi ei vaata, aga just sellepärast, et ta oli võimetu püüdma mehe ainustki tähelepaneliku pilku, ei osanud ta kujutleda, et doktor võiks mõnest teisest naisest hoolida. Ei, ta ei tahtnudki uskuda, et on olemas naine, kes suudab doktori välja meelitada arusaamatust maailmast, kus peetakse statistikat ja tehakse vaatlusi, kus kogutakse vere- või mädapiisku kahe klaasitüki vahele, ja tal tuli elada aastaid, avastamata, et nii mõnelgi õhtul jäi laboratoorium tühjaks, haiged ootasid asjata seda, kes nende piinu oleks leevendanud ja kes selle asemel istus liikumatuna hämaras, paksude kardinatega salongis, pilk pööratud pikutava naise poole.“
1952. aastal pärjati Mauriac Nobeli kirjandusauhinnaga, tunnustusena – nagu kõlab auhinnažürii otsus Henno Rajandi tõlkes – «läbitungivusele, millega ta inimhinge analüüsib, ja kunstilisele pingele, millega ta romaanivormis inimelu lahti mõtestab». (LR koduleht)
Uues, LR Kuldsarjas ilmunud väljaandes on lisaks Tõnu Õnnepalu kirjutatud saatesõna, mis tekitas isu nüüd Õnnepalu lugeda 🙂
Tilda ja tarakanid 
Pingback: Lugemisaasta 2022 | Tilda ja tarakanid