Robert Seethaler “Tubakapoodnik”

tõlkija Piret Pääsuke, Varrak 2015

„Ühel hilissuvisel pühapäeval aastal 1937 liikus üle Salzkammerguti tavatult äge äike, mis tõi Franz Hucheli seni pigem sündmustevaeselt tiksuvasse ellu äkilise ja ühtlasi saatusliku pöörde.“

Ja nimelt surmas äiksetorm Franzi ema helde armukese ning ema, vältimaks oma hellitatud poja rasket saatust soolakaevanduses, saatis ta Viini, kus tema vana sõber oli nõus poisile tubakapoes tööd pakkuma.

„Linn podises kui ema aedviljapada pliidil. Kõik oli lakkamatus liikumises, isegi müürid ja tänavad näisid elavat, hingavat, painduvat. Oli tunne, nagu võiks kuulda sillutise kivide ägamist ja telliste krigisemist. Üleüldine lärm: õhku täitis lakkamatu kohin, käsitamatu virvarr helidest, häältest ja rütmidest, mis vahetusid, segunesid, üksteisest üle kõlasid, üle karjusid, üle möirgasid. Lisaks valgus. Kõikjal vilkumine, läikimine, sähvimine ja helendus: aknad, peeglid, reklaamsildid, lipuvardad, vööpandlad, prilliklaasid.“ (lk 15)

Nii tajus 17aastane Franz II maailmasõja lävel olevat Viini. Natsismi hõngu on juba tunda ning sellega koos ka veel ebamäärast kuid üha kasvavat rahutust ja kõhklusi. Õnneks töö konti ei murra ja tööandja, I maailmasõjas jala kaotanud juut, on sõbralik. Noormees õpib kiiresti, nt seda, et sigarite ja ajalehtede müük ei ole kunagi lihtsalt letis oleva kauba müük. Selleks, et suunata iga klient just talle sobiva infoallika juurde, tuleb iga päev kõik lehed läbi lugeda. Sigarettidega on aga hoopis keeruline. Iga klient, vaatamata harjumustele, otsib sigaris eelkõige naudingut ning selleks, et õige inimene kohtuks õige naudinguga, ei ole vaja suitsetad, on vaja lisaks heale kaubatundmisele osata näha meeleolu, prognoosida vajadusi ja märgata sotsiaalseid signaale. Poekese püsikunded muutuvad peagi noormehe teretuttavateks, mõnega aga, nt eaka professori Freudiga, õnnestub lausa sõbruneda. Ja siis veel armuda, böömlannast lõbutüdrukusse, tugevalt kahe jalaga maa peal seisvasse Anezkasse.

Keegi minu Goodredsi sõpradest kirjutas, et kirjeldatud armastuslugu on üks ilusaimaid esimesi armastusi, mida ta raamatutes lugenud on. No, muig, maitse asi, aga ses mõttes vist tõesti hästi kirja pandud, et mõjub kuidagi siira ja vahetuna, seda on lihtne ette kujutada ja uskuda. Üldse, mulle väga meeldis, kuidas Sheethaler kirjeldab inimestevahelisi suhteid:

Igasuguseid, täiesti erinevaid. Franzi ja tema ema vahel, Franz ja tubakamüüja Otto Trsnyeki, Franzi ja Freudi soe sõprus ning Franzi ja Anezka-nimelise noore naise vahekord. Viini elanike omavahelised suhted kirjeldatud segastel aegadel.   Sisuliselt pole teab mis meeliülendav lugu. Kuid Seethaleri keel on kaunis ja isegi poeetiline, et kokkuvõttes tekib isegi mingi ebakõla. Ajaloo inetuimad hetked ja verinoor armastus, traagika ja kapriis, palju erinevaid aistinguid (helid ja valgus ja lõhnad ja …) ja tundeid, tohutult emotsioone ja muutusi. Õigemini – muutub kõik. Maalt linna kolinud Franz muutub, tema suhe emaga muutub, natside poolt okupeeritud linn muutub ja vist isegi autori keel, muutub, koos linna, selles ja Franzi hinges toimuvate muutustega. Muutused ja tajud, kui kahe sõnaga ütlema peaks. Aga ma ei pea, nii et kirjutan välja, ääretult nauditav lugemine. Kirjaniku kandsin kindla käega oma „tahaks veel“ nimekirja.

„Seal, kust mina pärit olen, mõistavad inimesed ehk midagi metsamajandusest ja sellest, kuidas suvitajate taskust raha endale õngitseda. Armastusest ei mõista nad kõige vähematki!“

„Selles pole midagi erakordset. Armastusest ei mõista nimelt keegi midagi.“

„Isegi teie mitte?“

„Eelkõige mina mitte!“

„Aga miks siis kõik inimesed pidevalt ja igal pool armuvad?“

„Noormees,“ ütles Freud ja pidas pausi. „Ei pea mõistma vett, et hüpata, pea ees, selle sisse.“

(lk 36)

Teised:

Sehkendaja

Marca

nõudmiseni