Jelena Tšižova “Naiste aeg”, LR 21-23/2022

Nelja naise elu ja olu II MS järgses Peterburis. Leningradis, kui täpne olla. Juhusuhtest lapseootele jäänud noor tehasetööline Antonina koos kolme kliki-aegse memmega kommunaalkorteris. Ajal, kui kõik oli kõigi, ja eriti riigi asi arutada ja korraldada. Üksikvanemlus, pehmet öeldes, moes ei olnud. Olles lapsega maha saanud, otsustas Antonina, et saadab lapse maale, sugulastele kasvatada, kui ootamatult pakkusid memmed abi. Õigemini tegid kaupa – nemad aitavad lapsega, Antonina aga neid argitoimetustes. Ja sündis kõiki õnnistav tehing.

Antonina oli õnnelik, sest seni, kuni tema tehases normtunde täitis ja üle-täitis, oli tema, nagu peagi selgus, eakaaslastest veidi erinev laps, hoitud ja armastatud. Ja mitte ainult. Memmed õpetasid lapsele keeli, lugesid ette raamatuid ja rääkisid mõistujutte, viisid jalutama ja teatrisse ja no, isegi kirikusse viisid, kus lasid lapsele ema poolt pandud veidra nime Susanna Jumalale meelepärasema Sonja vastu vahetada ja lapse ära ristida. Seda küll ema eest salaja, aga mõnikord lihtsalt on nii, et eesmärk pühendab abinõud. Ja palju lapsel siis õnne jaoks vaja. Armastusele ja hoolitsusele lisaks pisut stabiilsust ja näpuotsatäis tähelepanu, et kedagi huvitaks, et keegi aitaks maailma mõista.

Kolmele vanale naisele, kes olid üle elanud revolutsiooni, kodusõja ja mõlemad ilmasõjad, kulus Antonina abi argitoimetustes kindlasti ära, kuid polnudki kõige olulisem. Oma olnud või olemata jäänud lähedased ammu kaotanud naistele oli Antonina laps kui õnnistus, päikesekiir halliks kiskuvas vanuritaevas. Olla vajatud, olla kellelegi kasulik, ma arvan, et see, tunne või teadmine, see oli kõige olulisem, mis kokkulepe Antoninaga neile andis.

Ja kõik justkui laabus, kahjuks küll mitte eriti pikalt. Peamiselt vist põhjusel, et võltsi, pelgalt kujuteldavat hoolimist on erinevalt tõelisest, lihtne üles näidata. Kui koos elavad naised omavahel näitasid üles solidaarsust, vaprust ja empaatiat, siis korteri ukse taha jääv maailm valdavalt piiritut empaatia defitsiiti. Valitsev režiim läbi demagoogia ja sellest pimestatud aktivistide käte lubas endale sekkumist oma kodanike sellistesse eluaspektidesse, millistesse ükski riigikord iial ei peaks. Lisaks töö pikalt võimete piiril

ja …

Raamatu lõpp on liiga ja järsk ja kui mitte arvestada kõikehõlmavat masendust, mida see raamat (tahtlikult) tekitab, ongi raamatu lühidus mu meelest raamatu ainuke miinus. Samas, võib-olla ikkagi pluss ka kuidagi. Jelena Tšižova sai raamatu eest 2009. aastal Vene Bookeri ja asja eest, kahtlemata. Lisaks mõjusale loole on see meisterlik tekst. Usutavad karakterid, igaüks oma iseloomu ja looga ja see kõik peegeldub tekstis. Mõttes, lool on mitu jutustajat ja autor ei vaevu selgitama, kes millal räägib, kuid segadust üldse ei teki, sest iga tegelase poolt räägitu on kirjas just selle tegelasega sobivas stiilis, häälel, toonil, vm. Tähendusrikkad uned, muinasjutud, mõistukõned, informatiivsed mälupildid, huvitav ja keerukas maailm lapse peas – kõik on asjakohane ja hea, tervikut kuidagi toetav. Lisaks ajastutruu elu ja olu kirjeldused läbi üksikute, kuid näitlike detailide – korrakski ei tekkinud kahtlust, et oligi nii.

Karm, kibe ja natuke õrn.

2 thoughts on “Jelena Tšižova “Naiste aeg”, LR 21-23/2022

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.