Joseph Conrad “Noorus. Pimeduse süda”

Tõlkija Riina Jesmin, Varrak 2002, 168 lk

Raamat sisaldab kaht Poola päritolu Inglise kirjaniku Joseph Conradi autobiograafiliste sugemetega merereisilugu. Mulle meeldisid mõlemad. Mõlema loo jutustajaks on keegi Marlow,  kogenud merekaru, kes nüüd sõprade seltsis veini joob ja heietab lugusid oma kirevast elust. Esimeses jutustuses, „Nooruses“, räägib ta noorest mehest, kes alles alustab oma meremehe karjääri teise tüürimehena vanal, „Judea“ nime kandval kaubalaeval. Alustab õhinaga, suure lootusega hinges, noormehe unistus on jõuda eksootilisse Bangkoki. Reis kujuneb pingeliseks, vana purjekas laguneb ja lekib, tohutud tormid möllavad. Ühesõnaga, tõeline seiklus ja seda on tore lugeda. Sisulise kaalu omandab lugu läbi hästi välja kirjutatud tegelaste. Peategelane aga ka nt vana kapten ja vähem ehk, kuid siiski ka teised meeskonnaliikmed on elus, nende motiivid ja reaktsioonid (mõtted, tunded jn) on eriilmelised ja hästi arusaadavad.

Teine lugu, mida merekaru Marlow oma kaaslastele räägib, on pealtnäha samuti lihtne, sedakord lugu reisist Aafrika sisemaale. Oleks justkui klassikaline koloniaalne jutustus – metsikust džunglist ümbritsetud ühetaolised peatumiskohad, nakkused, pärismaalastest inimsööjad. Rassism, sadism ja täiesti avalik maa ja põlisrahva röövimine. Kuid seda kõike vaid pealtnäha. Siin astub Conrad žanri piiridest kaugele välja. Pealtnäha tasapaksult ja ühes suunas kulgev reisilugu on samaaegselt ka jube ja psühholoogiliselt keerukas pilt võitlusest tsivilisatsiooni ja looduse vahel. Loodus on metsik, irratsionaalne ja võimas ja inimloomus osana sellest samuti.  Mööda jõge metsikusse džunglisse kulgeva reisi sihtkoht ei ole üksnes kaardilt kaduma läinud peatuspaik, kus end Jumalaks mõelnud valge mees koletuid asju korda saadab. Sama olulised on ka selle mehe (aga ka kõigi teiste) kunagi ehk ühiskonna poolt ahelatesse kätketud inimloomus. See ürgne ja verejanuline metslane, kes istub vaikselt kusagil seljaaju pimedaimas sopis ja ootab hetke, mil sotsiaalsed normid ja etikett muutuvad ebavajalikeks või lausa koormavateks. Hetke, mil teisi endasarnaseid hindamas pole ning mõne viimase tuhande aastaga selga kasvanud vammus ühiskondlikest lepetest ja kultuurist üllatavalt lihtsalt, ma arvan, et Conrad tahtiski öelda, et _üllatavalt lihtsalt_, üle õlgade vajub. Siis moondub inimene metslaseks, taob surma nähes trummi ja kaunistab koduaia teibasse aetud kolpadega.

Meeldis see, kuidas Conrad jutustab, stiil.  Aafrika lämmatava maastiku pealetükkivad kirjeldused. Kõik kleepub, laguneb ja haiseb. Kõik on natuke justkui udus, ebakindel, hirmutav. Sosinad ja sahinad. Mõningased sõnakordused (tume, sünge, inimtühi) või jutustaja korduvad süžeest ette ruttamised oleksid mõne teises loos kindlasti häirima hakanud, kuid mitte siin. See on kuidagi väga mõjus tekst. Lihtne sisse elada, lihtne ette kujutada. Igasuguste liialduste või kirjanduslike kaunistusteta, uduste metafoorideta. Ja ometi, ma kohati ausõna, tundsin roiskuvat jõehobuliha lõhna …

Üks selline raamat, mida saab lugeda siis, kui kõik muu parasjagu tüütab.