Algus on koht, mis asub keset universumit.
Valisin raamatukogus Tokarczuki kõigi raamatute hulgast just selle raamatu esimese lause pärast. Selles on minu meelest öeldud midagi väga olulist. Kõige, sh inimloomuse, kohta. Kes meist ei oleks oma maailma naba ega elaks universumi keskpaigas. Kohas, kus tema saatus põimub teiste endasuguste ja endast väga erinevate omadega; kus juhtub sõdasid ja rahu, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, kõike. Ja see raamat on kõigest ja sellest on keeruline kirjutada, sest … Ma olen vist juba kordi rääkinud, aga te ju teate nalja tudengist, kes valis oma kursusetöö teemaks „Armastus ja surm maailma kirjanduses“?
Tokarczuki kohta see nali ilmselgelt ei käi ja see mind kõige rohkem selle raamatu juures võlus. See, kui palju kirjanik sellesse raamatukesse mahutas.
Lugu iseenesest on ääretult lihtne. Räägib Alguse nimelisest Poola külakeseks ja selle elanikest ajavahemikul umbes 1914 – 1980. Ehk siis keeruline aeg, kus juhtub asju, mida ei ole võimalik selgitada ei sellega, et Jumal on meist väsinud ega ka sellega, et keegi ei ole täiuslik. Või, ma pole nüüd kindel, kas teistsuguseid aegu üldse ongi. Mitme lähedal elava ja omavahel põimuva perekonna lugu, kus igal inimesel on oma saatus, oma kutsumus, oma rist kanda. Oma elu elada ja nad elavad, kes kuidas. Kes otsib jumalat, kes lähedust, hingerahu või siidist sukki. Igaüks omas maailmas, kuid põimudes ja suhestudes, omavahel ja välismaailmast siia sisse- või siit läbirändajatega. Ka müütiliste tegelaste, vaimolendite ja loodusega, muidugi. See, kuidas Tokarczuk on kirjutanud looduse (jõgi, mets, niidud, üksikud taimed, koerad, kivid, kuu ja seenes jne) loo sama olulisteks tegelasteks kui inimesed, tundub tohutult õige ja loogiline. Kõik on kõigega seotud, sõltub kõigest ja mõjutab kõike. Igaüks on enda universumi keskpunkt ja maailma naba, olles samal ajal liivatera suurune osake üldisest mehhanismist. Ja kui raamatus hõlmab see mehhanism üht ainsat külakest, selle kogukonda ja looduskapitali, on selge, et tegelikult nii asjad käivadki, üldiselt, kõikjal, maailmas. Ja igal ajal. Ajal üldse on siin raamatus väga suur osa, aeg on ka tegelane, ka aja olemust lahatakse.
Lühidalt, sümbioos ja interaktsioonid.
Seeneniidistik kasvab kogu metsa all, aga võib-olla ka kogu Alguse all. See kasvatab maa sees, pehme sambla, rohu ja kivide all niidikesi, nöörikesi ja sasikerasid, mis mässivad kõik endasse. Seeneniidistik on väga tugev, see tungib iga mullakamaka vahele, keerdub puujuurte ümber ja hoiab kinni väga aeglaselt liikuvaid suuri kivimürakaid. Seeneniidistik sarnaneb hallitusega – valge, õrn, külm – kuu maa-alune pitskangas, mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. See kasvab üle niitude ja rändab inimeste teede all, tõuseb nende majade müüridesse ja vahele, kui tunneb end tugevana, ründab ka inimeste kehasid. Lk 123
Lühikesi peatükke sisaldav raamat on lihtne lugeda vaatamata sellele, et sisaldab tohutult metafoore ja kujundeid. Reaalsus ja irreaalsus segunevad, piiri on raske märgata. Tõeliselt maagiline maagiline realism, tõsine ja sügav, kohati jahmatav, täis üleilmseid kataklüsme ja inimlike draamasid ja ikkagi kuidagi õrn. Rahulik ja ilus, ilus.
Paar tekstinäidet:
Kirikuhärra oli oma väärikuse kohalt kiivas ja õrnatundeline, ning kui ta siis nägi, kuidas midagi nii hajusat ja laialivalguvat, nii ebamäärast ja mõttetut, nii hõlmamatut ja argpüksliku, haarab enda alla tema niidud, haaras teda raev.
Koos veega ilmusid kohe ka häbitud konnad, alasti ja vastikud, kes ronisid väsimatult üksteisele selga ja kopuleerisid tuimalt. Seejuures tõid nad kuuldavale jõledaid hääli. Selline hääl pidi olema saatanal: kärisev, niiske, iharusest kähisev, küllastamatust himust värisev. Lisaks konnadele ilmusid kirikuhärra niitudele vesimaod, kes liikusid nii vastikult vingerdades, et kirikuhärral hakkas sellest paha. Juba mõttest, et selline väljaveninud limane keha võiks puudutada tema saabast, haarasid teda vastikusevõdinad ja kõht tõmbus krampi. Mao pilt sööbis kirikuhärrale mällu ja rikkus tema une. Luhtadele ilmusid ka kalad, aga nendesse suhtus kirikuhärra paremini. Kalu sai süüa. Nemad olid siis head, jumalast. Lk 32 – 33
Hinged tõusid kehadest hämmastunult ja nõutult. Nad värisesid nagu varjud, nagu läbipaistvad õhupallid. Näkk Vesipapp tundis peaaegu sama suurt rõõmu nagu tunnevad elavad inimesed. Ta suundus hõredasse männikusse ja proovis hingedega keerutada, nendega tantsida, neid ehmatada ja endaga kaasa tõmmata. Neid oli palju, sadu aga võib-olla tuhandeid. Nad kerkisid surnukehadest, värelesid ebakindlalt maapinna kohal. Vesipapp sõelus nende vahel, turtsus, nühkis vastu neid ja kargles nagu mängida tahtev kutsikas, aga hinged ei teinud temast välja, justkui poleks teda olemas. Hetke kiikusid nad hommikuse tuuleõhu käes, ja siis, nagu käest lastud õhupallid, tõusid üles ja kadusid kuhugi. Lk 113
See oli minu läinud aasta viimane raamat ja jäi välja aasta kokkuvõttest, aga ütlen siis siin. See oli vist kõige parem raamat, mille ma möödunud aastal lugesin. Mde, kuni tänase päevani, olin täiesti kindel, et raamatu nimi on “Algus ja teised asjad” 🙂
Tilda ja tarakanid 