John Steinbeck “Pärl” (LR 13/1957)

Aasta esimestel päevadel tekkis mingi arusaamatu hetk, kui kõndisin mööda maja ringi ja mitte midagi polnud lugeda. Kõik oli kas juba läbi või veel mitte saabunud ja selle jaoks, mis pooleli, ei olnud tuju. Nii võtsingi riiulist jutustuse, et lühike ja kindla peale – Steinbeck mulle ju meeldib.

Aga mitte sellel korral. Sel korrale mulle ei meeldinud kõik. Mulle ei meeldinud stiil. Raskesti loetav sõnavaht. Tohutult palju üleliigseid sõnu ja seletamisi, lisaks jutustaja patroneeriv, õpetlik toon.

Null ühikut pinget või üllatust või originaalseid lahendusi. St, see on lugu noorest ja vist isegi õnnelikust, kuid vaesest, pärlipüüdjate perekonnast. Pereisa Kino, pereema Juana ja nende beebi Coyotito. Ühel ilusal hommikul hammustab Coyotitot skorpion. Kolonialistist arst osutub rahaahneks koletiseks. Kuna pärlipüüdmine on pere ainuke sissetuleku allikas, suundub perekond paadiga merele, et seal õnne katsuda. Ja üllatus, üllatus, õnn naeratab neile, pereisa toob merepõhjast välja enneolematu suure pärli. Edasi saate ju aru, eks. Pärlite kokkuostjad osutuvad petisteks, kohalik vaimulik ihneks lurjuseks ja kogukonna kõik liikmed kadedateks kurjamiteks. Koledad asjad hakkavad juhtuma, perekond kaotab nii mõndagi olulist, kuid seejärel saab kõigest aru ja võtab vastu ainuõige otsuse.

Ja mis siis on selle loo moraal? Pereisa omandab, seal juures täiesti legaalselt, ausal moel, mõningase, esialgu veel hüpoteetilise materiaalse hüve. Ja edasi on pmts õudusjutt sellest, mis selline ootamatu rikastumine kõik endaga kaasa toob (ainult halba, muidugi) ja kui madalale langeb pere, eeskätt pereisa, et oma materiaalset varandust kaitsta.

St, miks ausal teel rikastumine ja oma vara kaitsmine halb on, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Oleks nad siis varastanud selle pärli, nt või kasvõi teinud plaane pärli eest saadud raha kuidagi kurjalt kasutada – ei. Kirjanik pani perekonna maksma, sisuliselt võttis neilt kõik, puhtalt selle eest, et neil vedas ja loo moraal on siis umbes, et ära isegi proovi. Ära proovi, istu ja täna kõiksust oma näkase maisikaku eest lõpmatuseni? Ole rahul sellega, mis sul on ja ikkagi – ära isegi proovi! Tea oma kohta, vm. Ja siis veel see loost kuidagi kumav tõdemus, et see, et ümbritsevad on kadedad ja kasuahned, on vaat et paratamatu. No, mina nii ei arva.

Primitiivne, etteaimatav ja aegunud. Täielik pettumus.