(spoiler alert)
Norra, Dovrefjell nimeline mäeahelik. Mägiraudtee ehitamise käigus äratatakse liikvele seal iidsetest aegadest pesitsenud Troll. 40 m kõrgune pahur Troll võtab suuna Oslo peale külvates tee peal rohkesti paanikat, purustusi ja kaost.
Valitsus ja sõjavägi, olles silmitsi enne nägematu probleemiga, proovib selle kõigepealt maha lasta. Mitmel erineval moel, kuid oh üllatus – relvad Trolli peal ei tööta. Meeleheitehoos kaasatakse teadlane. Ja ikka žanri kõigi reeglite kohaselt. Mõttes, kopter hambuni relvastatud sõjaväelastega maandub kusagil porimülkas ehmatades välitööpäeva lõppu tähistavaid teadlasi. Kopterist väljub selgelt heade hügieeniharjumustega seersant (Mads Sjøgård Pettersen), astub veidi pulstunud ja kummikutes riigi edukaima paleontoloogi ette ja ütleb kivistunud näoga: „Nora (Ine Marie Wilmann), te peate kaasa tulema, kodumaa vajab Teid!“ Järgmisel hetkel maandub pesemata kätega paleontoloog rahvusliku julgeoleku teemalisel koosolekul, kus teadlast keegi tõsiselt ei võta (milleks nad ta üldse kohale lennutasid, filmis ei selgitata). Emotsionaalselt ülesköetud poliitikud annavad korralduse evakueerida Oslo ning seejärel või natuke enne, kasutada massihävitusrelva. Perfektse rühiga sõjaväelased asuvad saadud ülesannet agaralt täitma, kuid … Jätkuvalt žanri reeglite kohaselt, kõigi nende arutute, palju võimu ja relvi omavate, tegelaste hulgast leidub kaks (KAKS), kelle kaasabil entusiastlikul teadlasel siiski õnnestub päästab, kui mitte maailm, siis vähemalt Norra riik, mh õhkimast aatompommi oma enda riigi territooriumil …
No. Klišeerohke, pealiskaudne ja ettearvatav. Aga ilus. Troll on aus, kuid mitte eriti õudne. Pisut nukker taustalugu mütoloogiliste olendite saatusest äratab kaastunnet ning lõpuks jääb mulje, et filmitegijad ei suutnudki ise ka lõpuni ära otsustada, et mis ta siis on – kõikepurustav monstrum või pigem siis natuke nagu stiihia. Looduskatastroof, looduse vastus inimkonnale hoolimatuse eest.
Huvitavalt filmitud ses mõttes, et filmi alguses Trolli üleni ei näidata, näidatakse silma, jalajälge ja purustusi ja see tekitab pisut pinget ja ootust. Ja ootamine saab tasutud, hiljem, kui Troll juba üleni pildile tuleb ja nt nopib õhust kellukesi tilistavaid sõjaväekoptereid (Troll kardab kirikukellade helinat ja no info selle kohta, kõlarid, võimendid jms on juba leiutatud, pole veel Norrasse jõudnud) , on need stseenid vägevad. Raske samm ja verdtalletavad häälitsused jm, graafika on väga hea, kõik tundub nagu päris. Minu lemmikstseen filmist on see, kus Troll astus pooleks ühe vanapaari mägimajakese, see on nii mõjus kuidagi. Ühel hetkel joob vanapaar teed ja teisel on neil ainult pool maja. Ja siis veel vanapaari koer samas stseenis – ainuke kord, kus film mul südame kiiremini põksuma pani – muretsesin, et kas jäi ikka ellu (jäi). Operaatoritöö on ka suurepärane, suured plaanid peategelastest ja lapse päästmise stseen jn. Ja siis veel Norra imekaunis loodus, seda näidatakse palju ja seda ilus vaadata.
Ökoloogia teemale lisaks oli filmis ka natuke isa – tütre teemat, aga pole mu meelest mainimist väärt.
Ühesõnaga, mulle ikkagi meeldis. Täiesti nüri süžee aga visuaalselt nauditav. Väga Hollywoodilik. Sobib perega vaatamiseks, pole liiga õudne, kui üldse, siis pisut sünge ehk.
Tilda ja tarakanid 
Mul põksus süda filmi lõpus, kus teadlane sai aru, et see, mida Trolliga on tehtud, on vale, sisuliselt genotsiid, ja ta hakkas lampe välja lülitama, aga jäi hiljaks. Selline… “Tegime kõik nii, nagu teaduskangelasega seiklusfilmi stsenaarium ette näeb, aga… oi raisk! Ohustatud liik!”
Ja et ta jäi hiljaks. Olnuks see jõulufilm, ehitanuks nad kuningalossi kohale Trollile UV piirdega varjupaiga ja kolinuksid pealinna täiega mõnevõrra kaugemale; trolli pesa näitamisest saanuks riiki ropult raha sisse toov turismiatraktsioon ja lõpus joonuksivad Sõjaväelane ja Teadlane koos glögi, lumehelbed langemas lõigatud sõrmedega käpikuile.
LikeLike
🙂
LikeLike