Täiesti huupi valitud raamat. Aasta alguses juhtus, et leidsin end ühel hetkel seismas nö koduraamatukogus, maast laeni raamatuid täis riiulite eest omamata ühtegi soovitust või nimekirja, ühesõnaga, igasugu plaanita. Ma pole juba mitu aastat selliselt raamatukogus käinud. Hakkas kuidagi kõhe, silmad läksid kirjuks, haarasin esimese ettejuhtuva teose uudiskirjanduse väljapanekust, registreerisin ära ja lahkusin. Raamatuks osutus Raul Sinialliku „Salajaseks ristisõjaks“. Raamat sai Hea Lugu kirjastuse ajalooliste romaanide võistlusel esimese koha (2022). Internet ütleb veel, et merendusega seotud hobiajaloolase romaanidebüüt.
No. Ei saa öelda, et XI – XIII sajandi ristisõjad mulle kuidagi erilist huvi pakuksid. Ei paku. Minu jaoks muutub ajalugu huvitavaks siis, kui igat sorti diplomaadid elusatelt sõiduvahenditelt tehislikesse ümber istuvad ning keebi ja kilbi asemel lipsu kandma hakkavad. Nii hakkasingi lugema kergelt nina kirtsutades.
Üllatusin positiivselt, sest raamat hakkas meeldima. Tegevus toimub aastatel 1241 – 1242 peamiselt siin ja seal pool Peipsi järve ja lõppeb 1242 aasta aprillis Lämmijärvel toimunud Jäälahinguga.
Tulenevalt kohanimede erinevusest tänapäevastest ja sellest, et autor on kajastanud sündmusi erinevate osapoolte vaatenurgast, oli alguses veidi raske aru saada, et kes, mis ja mille pärast. Kuid googeldasin ja uurisin kaarte, selgus saabus ja edasi oli juba puhas rõõm. Eriti suur rõõm oli raamatu teine pool, kus sündmustik oli vähem hakitud, ajalooline taust arusaadav, suhteliselt rohkearvulised tegelased, sh ajaloolised, omandasid konkreetsed näod ja motiivid ja tekkis võimalus neile kaasa elada.
Autor on osanud suht pisikesse raamatusse mahutada päris palju. Rääkides poliitikast ja sõjalisest konfliktist, on ta läbi siin seal vilksatavate detailide kirjeldanud ajastu olmet ja kombeid. Toonud välja erinevate osapoolte kultuurilised eripärad, tõekspidamised, tavad jne. Nt räägitakse eestlaste suitsusaunast, itaallaste veinidest ja mongolite kumõssist ja kauge rahva kombest lahingutes langenute kõrvu kotiga koju saata. Loo sisse põimitud lugu tugevast sepa tütrest lisas värve jne ja nii ei ole tekst kordagi kuiv või igav. Huvitav oli lugeda osa, mis rääkis vahetutest ettevalmistustest eelseisvaks, ajalooliseks, lahinguks. Seda, kuidas erinevad väejuhid oma strateegia ja taktika paika panid, kuidas sõdijaid motiveerisid jpm. Ja siis muidugi lahingust endast. Tohutust pingest särisev õhk, lõkke suits, sätendav lumi ja reetlik jää, raudrüüde kolin, piikide ragin, inimeste ja hobuste surmakisa. Õudne, õudne ja ikkagi haarav. Ja ka see, mis lahingule järgneb, haavatud ja laibad jm.
Päris hästi läbi mõeldud, hoogne ja huvitav. Mulle väga meeldis, sellises formaadis võin lugeda kasvõi ristisõdadest. Peale raamatu lõpetamist lugesin veel kaks päeva internetist Jäälahingu kohta kõike, mille Googel kätte andis.
Kiidan kujundust ja kaanepilti eraldi, ilus, ilus.
Tilda ja tarakanid 