Kogu sisaldab kahte lühiromaani, alustan teisest, milleks on “Raske on olla jumal”.
Eksperimentaalajaloo instituudi teadlane Anton saadetakse teisele planeedile, linna nimega Arkanar, uurimaks, nagu ma aru sain, teadlaste baasteooriat selle kohta, kuidas on võimalik mõjutada vähem arenenud ühiskondi ilma verd valamata. Arkanaris, mis on oma arengutasemelt jõudnud maisele keskajale sarnasesse perioodi, seal valitsevas koordinaatide süsteemis, nimetatud teooria pehmelt öeldes populaarne ei ole. Arkanar on kindlal sammul teel totalitarismi, hallid löömamehed puhastavad kuninga alamate ridu, korraldavad pogromme, hävitatakse teadlasi, kirjanike ja kunstnike, ühesõnaga kõiki, kes aju kasvõi veidigi sihtotstarbeliselt kasutava. Rahvas metsistub ja joobub oma enda metsikustest üha enam, võim otsib tuge ja liitlasi igat sorti kriminaalidelt. Hirm ja juhmus kasvavad ja on üsna selge, et natuke veel ja linn upub oma kodanike verre.
Anton kehastub Arkanaris üllaks don Rumataks, keda kohalikud, oskamata seletada tema erilisi võimeid ja oskusi, (maised ravimid, oskused võitluskunstides jps) peavad ei kellekski muuks, kui jumalaks endaks. Kuid NSVL-st pärit jumal, kelle võimalused on kaugelt üle kohaliku tsivilisatsiooni saavutustest, ei saa teha midagi. Tema käed on seotud maisest humanismist, piiritust usust ja armastusest inimesse ja inimese vastu, tema tarkusesse ja halastusse. Don Rumata, olles loomult ja lapsest saati kahtleja ja keelumärkidest mööda hiilija, kahtleb ka siin vaatamata kõigile treeningutele, mis vaatleja teaduslikule missioonile eelnesid. On need juhmardid üldse inimesed? Kas neist metslastest, olgu siis ajapikku, ikka saavad Inimesed? Siiski, päris kõigist ja korraga ta lahti ei ütle ning kiindub sügavalt neisse vähestesse (ja aitab, põgeneda vanglast, võllast, Arkanarist), kes on kasvõi mingisugusel määral suutnud metslase endas ohjeldada – kirjanikud, teadlased, arstid jn. Ta hindab sõprust nii kehalt (nagu transporthelikopter), hingelt kui südamelt suure, oma naist piiritult armastava parun Pampaga, armub headusesse jäägitult uskuvasse Kirasse, püüab hoolitseda leidliku, vastutustundliku ja heas mõttes vahetu, alati toriseva poisi Uno hea käekäigu eest jn. Anton mõistab, et linnas alanud poliitilised protsessid on kõige ohtlikumad just neile, temale sümpaatsetele inimestele, kuid hoiab viimse hetkeni kinni oma maisetest veendumustest ja usust Inimesse … Siiski, ühel heal hetkel ta murdub, jumal muutub armulikust karistavaks ja viib täide oma hirmsa kohtumõistmise. Ja hetkeks pakub see rahuldust vaatamata verejõele ja tuhamäele. Sest tahaks ju õiglust ja süüdlaste karistamist. Ainult et … Anton ei ole Jumal. Anton on inimene. Inimene aga, olles kord võtnud endale õiguse olla jumal, olles kord tundnud end jumalana, astub üle teatud barjääri, kust tagasiteed enam ei ole. Osake tema hingest või loomusest – väga kallis ja oluline – eraldub alatiseks, lahustub õhus ja juba tunnebki Anton end omade ja omasuguste keskel võõrana. Ja Anka, lapsepõlvesõber ja truu kaaslane, tõmbab käe ära nähes Antoni kätel vere karva pritsmeid, olgugi, et see oli vaid metsmaasika mahl.
Väga hea lugu, kuid loost enam meeldis mulle vist see, kuidas see kirja on pandud. Suure osa raamatust võiks tsitaatideks lahti võtta, palju mõtlemapanevaid, häid arutlusi ilmast ja inimestest. Ilus keel, peen iroonia, särav huumor ja terav satiir, kõike doseeritud justkui apteekri käega. Mitmetasandiline ja hämmastavalt duaalne tekst. Ühelt poolt sügavalt pessimistlik, teiselt poolt leidub selles hulgaliselt optimismiterakesi, mis järele mõeldes võiksid vabalt võrseid ajada. Mustvalge ei ole miski. Va et see ja see võib-olla selles loos peamine: isegi kõige üllam ja inimlikum inimene, olles sattunud piltlikult öeldes metslaste keskele ja viibides seal piisavalt pikalt, langeb enamuse tasemel. St, ükskõik, kuidas ta ka ei püüa, inimene, paratamatult ja alateadlikult, kohaneb ja muutub, isegi need meist, kes lapsena keelumärkidest julgelt mööda trampisid. Keskkond on oluline. Nii ka üllas Don Rumata lõppude lõpuks assimileerub ühiskonnaga, mis on diametraalselt vastupidine tema tavapärasele. Ja pole võimalik olla Jumal ning jääda seejuures Inimeseks.
Ma suurest vaimustusest vaatasin ära ka venelaste 2013 a valminud samanimelise filmi ja see on absoluutselt vastik, ma ei oska siiani seletada seda masohhismihoogu, mis mind kolmeks tunniks ekraani ette naelutas.
Paar niisama tekstinäidet ka:
“Rumata tõmbas mantli kõvemini ümber ja laskis ratsmed lahti. Rutata polnud mõtet. Keskööni oli veel tund aega. Luksuv mets aga paistis juba silmapiiril musta hambulise viiruna. Tee ääres lausid ülesküntud põllud, tähtede valgel läikisid elutust roostest haisevad sood, mustendasid künkad ja Sissetungi aegadest pärinevad pehkinud tarad. Kaugel vasakul süttis ja kustus sünge kuma: küllap põles mõni küla, mõni neist lugematutest üksluistest Raipeaukudest, Võllamägedest, Röövlipesadest, mis hiljuti olid majesteedi käsul ümber ristitud Iluveteks, Õnneküladeks ja Inglikodadeks. Sadade miilide ulatuses – väina kallastelt kuni Luksuva metsa servani – laius see maa, mida vaibana katsid sääsepilved, mida lõhestasid jäärakud ja ujutasid sood, mida vaevasid palavikud, taudid ja haisev tatitõbi.” (lk 279)
“Ja Arkanari kuningriigi pimedal tasandikul, mida valgustab vaid tulekahjude kuma ja peerutulede helk, selle teedel ja radadel vantsisid sajad õnnetud põgenikud, hiilivad valvetõketest mööda – sääskede puretud, tolmused ja higised, veriseks hõõrutud jalgadega, äravaevatud, hirmul, ahastusest poolsurnud, kuid ometi kaljukindlalt oma ainsas veendumuses; nad on kuulutatud lindpriiks sellepärast, et tahavad ja oskavad ravitseda ja õpetada tõbedest kurnatuid, harimatuses virelevat rahvast; sellepärast, er nad jumalate kombel loovad kivist ja savist teist loodust ilust ilmajäetud rahva elu kaunistamiseks; seepärast, et nad tungivad looduse saladustesse, lootes panna need saladused teenima oma oskamatut, muistsetest tondilugudest ärahirmutatud rahvast ,,, Kaitsetud, head, ebapraktilised, oma ajast kaugele ette jõudnud.” (287 – 288).
“Luksuv mets oli täis süngeid saladusi. Päeval venisid mööda teed lõunasse rikastatud maagi voorid, öösiti aga oli tee tühi, sest neid hulljulgeid polnud palju, kes oleksid söandanud seal tähtede valgel kõndida. Teati rääkida, et öösiti karjub Isapuu otsas lind Siuu, keda keegi pole näinud ja keda ei saagi näha, sest see pole ülepea mõni harilik lind. Teati rääkida, et suured karvased ämblikud hüppavad okstelt hobustele kaela, hammustavad silmapilkselt sooned läbi ning joovad verd. Räägiti, et metsas hulkuvat ringi koletu muistne elukas Pehh, kelle keha katavad soomused ja kel on taga kaksteist saba, mis eritavad mürgist higi. Mõni aga olevat koguni näinud päise päeva ajal üle tee minemas ja oma kaebeid pomisemas karvutut metsikut Õõd, kelle püha Mika oli ära neednud – see oli verejanuline loom, kelle peale raud ei hakanud, küll aga haavas teda luust relv.” (lk 289)
Raamatu esimese osa, „Tagasituleku“ lugesin vingus ninaga üle kahe lehekülje – ei olnud tuju lugeda headest ja tublidest, entusiastlikest, altruistlikest jne inimestest. Nii et sellest ma ei hakka, võib-olla kunagi hiljem või siis, las jääda.
Tilda ja tarakanid 