Aleksei Germani film vendade Strugatskite romaani „Raske on olla jumal“ ainetel. Maa sarnane planeet, mis on oma arengutasemelt jõudnud maisele keskajale sarnasesse ajajärku ja sinna kuidagi kinni jäänud. Maalt pärit teadlane Anton saadetakse võõrale planeedile, linna nimega Arkanar, vaatlejaks tuvastamaks võimalusi mõjutada ühiskonna arengut verd valamata. Kohalikud peavad don Rumatataks kehastunud Antonit jumalaks. Raamatus on Arkanar rõõmsalt teel totalitarismi, filmis mu meelest pigem antiutoopilisse õudusunenäkku. See on ka peamine erinevus raamatu ja filmi vahel. Kui Strugatskite raamat on NL vastane allusioon, siis Gordoni film on palju globaalsem. Ajaline piiritletus kaob, oleks justkui pöördumine jumala poole, allusioon maailmale või maailmas toimuvale, ajatu. Internet ütleb, et esimese filmi stsenaariumi kirjutasid German ja Strugatskid koos, kuid hiljem kirjutas German selle ümber.
Fb lugemise väljakutse grupis öeldi, et film on talumatu. Ma ei oska siiani seletada seda masohhismi hoogu, mis pani mind seda filmi vaatama (3h!), kuid ma pmts olen nõus. Film on talumatu. Täpsemalt, talumatu šedööver.
Mul oli kodus telekas kunagi filmikanal, mis näitas eranditult art house´i filme, kui ma ei eksi, siis ööpäev ringi. Ma ei hakka ütlema, kui kaua ma end kõrge kunstiga piinasin enne, kui aru sain, et see konkreetne kunsti vorm käib kaugelt üle minu pea (kangekaelsus jäärapäisuseni välja ei ole see, millest mul puudus olek), kuid ühest asja sain aru küll. Et art house´i puhul on tihti nii, et igasugune koledus on lubatud või põhjendatud, kui see toetab teose mõtet.
Germani „Raske on olla …“ filmiga on ses mõttes keeruline, et see on nii hägune, et iga pisutki taibukas inimene leiab sellest infokogumist mingisuguse mõtte, ühe või teise, globaalsest misantroopiast päevapoliitilise aktuaalsuseni. Samas, inimene, kes pole Strugatskite raamatut lugenud, päris kindlasti ei saa aru, mida German öelda tahtis, millest tema filmi tegi. Samas, olles raamatut lugenud, tuleb tõdeda, et raamatu süžee on siin täies mahus olemas, olgugi, et pisut muudetud kujul. Samas, mulle tundub, et sellest filmist ei olegi vaja täht tähelt aru saada, võib-olla isegi, et pole võimalik. Seda peab tunnetama, kuidagi sisse-, kaasa- või läbi elama ja selle on küll režissöör lihtsaks teinud – filmi on erakordselt jälk vaadata, visuaalne pool toetab raamatu mõtet igati.
Arkanar on tõeline mülgas ja ma ei kujuta ette, et tehniliselt seda veel paremini näidata saaks. Kogu film on sünge ja hall, kõikjal on mingi kirjeldamatu löga, sitta otseselt ei näidata, kuid ega fantaasiale palju ruumi ka ei jäeta. Kõik lirtsub ja lurtsub, kõikjal nuusatakse, sülitatakse ja kustakse otse sinna, kus parasjagu olema juhtutakse. Võimas operaatoritöö. Ma ei tea, kas filmiti käsikaameraga, aga kaamera hüpleb koguaeg nagu seda hoiaks käes keegi, kes seal samas tegelaste seas trügib ja see tekitab ka vaatajas tugeva kohaloleku tunne. Kohati meenutab mokumentaali, kohati, eriti siseruumides filmitud osad, on nagu telelavastus. Iga kaader on elus, igas kaadris toimub midagi. Surnud inimesed ja kalad, elusad kodulinnud ja muud väikesed loomad. Iga detail tolmukübemeteni välja, on lääpas lobudike interjöörides läbi mõeldud ja paigas. Ajalugu ei ole, tuleviku ei ole, intellektuaalid ja loojad on suuremas osas tapetud, ülejäänute aju tuhmub, depersonaliseerumine, dehumaniseerumine. Väga vähe naisi, kuid palju ülemeelikuid lapsi. Tihti sajab, lühikesed kuid tugevad vihmahood. Kõik on räpane, haisev ja inetu, sh tegelased, räpased ja silmatorkavalt inetud. Internet ütleb, et German kogus näitlejaid, kellest kõik ei olegi näitlejad, üle kogu maa, sh palgati erinevate puuetega inimesi, isegi selliseid, kes osalesid võtetel koos hooldajaga ja võib-olla ei mõistnudki, kus nad on ja mida teevad. Ja need näod, need tõesti, ma ei teada, äärmiselt ebatavalised ja erilised ja sellises kontsentratsioonis, et seda on õudne vaadata. Kõike seda on õudne vaadata, füüsiliselt ebamugav, konkreetselt – vastik. Kõike seda õudust, kõige hea ja ilusa puudumist süvendab veel, ma ei saanudki aru, kas tahtlikult või kogemata, igatahes erakordselt kehv heli. Pooltest lausetest ei ole võimalik aru saada, väga suured vahed tasase ja valju heli vahel, liiga valjud kaadritagused hääled.
Näitlejad nagu ei näitlekski, elavad pigem kuidagi, seda, Arkanari koledat elu. Va don Rumatat kehastanud näitleja Leonid Jarmolnik, tema mängis kehvasti. Raamatus loo edenedes pinge kasvab, Rumata elab läbi midagi närvivapustusele sarnast ja jõuab õnnelikult katarsiseni. Filmis on kõik tasapaks. Rumata näeb algusest peale unenägusid kellegi tapmisest, ta ei lahenda hamletliku küsimust. Tapab lihtsalt, mõtlemata, kusagil kadunud pükste otsimisse tekkinud pausil. Filmis on tema jaoks tapmine samal mis lumme seda samustki. Ja ta jääb Arkanari elu lõpuni kandes lõpuks nina peal taasleiutatud prille.
Apoliitiline ja loosungite vaba film. Ja kui mõttest rääkida, siis mulle tundub, et German tahtis hoiatada. Umbes, et koguaeg tuleb olla valvel, või muidu lõpetame Arkanaris, nägupidi kanakakas. Maailma muuta ei saa, ainult ennast ise. Ja kui igaüks ennast ja ise, küll siis maailm ka järele tuleb. Värskelt maha sadanud lumi peidab kõik ..
Lootus jääb .
Tilda ja tarakanid 
Minu meelest raamatus polnud läbiv idee mitte selles, et kohalikud oleks Rumatat üksmeelselt ja kollektiivselt jumalaks pidanud, vaid pigem selles, et arenenud Maa elanikud oma tehniliselt võimekuselt olid kohalike suhtes teoreetilise jumala positsioonil, ent autentse arengu huvides oli neil korraldus jätta pigem ja valdavalt sekkumata – ja see põhjustas neile tohutuid süümepiinu, millest ka vastav raskus. See dilemma – olla võimeline sekkuma ja samas mitte pidada sekkumist õigeks – oli vähemalt raamatus ka ühe olulise dialoogi sisuks – dialoog kohaliku filosoofi ja Rumata vahel.
Ja Rumata katarsis raamatus oli lihtsalt kokkuvarisemine, see ei viinud uute ja paremate tulemusteni vaid näitas ära, kui raske on üllast vaba tahte põhimõttest kinni pidada.
Mis tapmised? Mul on selgelt meeles, raamatu Rumata ei tapnud mitte kedagi – kuniks toimus see kokkuvarisemine ja siis ta tappis korraga ning põhjalikult palju. Seal oli see tema harjumus isegi kohaliku ebausu allikaks – ta olevat saanud oma jõu deemonitelt, tingimusel, et ta ei tapa.
Filmi ma pole näinud.
LikeLiked by 1 person