Zdeněk Jirotka “Saturnin” (LR kuldsari)

Internetis liigub ringi nali selle kohta, et kusagil 40ndates tekib paljudel inimestel sarnane  seksuaalne fantaasia: tahaks omada tugevat ja energilist, entusiastliku, puhast ja vaikset, ee, koduabilist. Et ta siis hommikust õhtuni muudkui siluks ja sätiks, nühiks ja küüriks, mmu kööki, mmu tube, mu sauna jnpe, mmm .. 

Midagi sarnast juhtus ka tšehhi kirjaniku Zdeněk Jirotka humoorika romaani “Saturnin” minajutustajaga. Noor ja üksildane härrasmees palkas endale teenri. Sellise, kes lugupidamise ja püüdlikkusega tegi kõike, mida üks härrasmees oma teenrilt oodata võiks – valmistas kohvi, puhastas saapaid, hoidis elamise korras. Kuid mitte ainult. Kiiresti selgus, et teener nimega Saturnin evib lisaks tavapärasele viisakusele ja püüdlikkusele ka rohkesti ekstravagantsust, leidlikkust ja õige omapärast huumorimeelt. Nii leiabki end teenri palganud noormees varsti ja oma suureks üllatuseks elamas rippsilla lähedal ankrus seisval laeval, sõjas kahel jalal hüpleva slaavi rahvatarkuse varamuga, forsseerimas jõge, hulkumas metsas, näljase, külmunu ja armununa. Kõike seda lühikese aja jooksul pendeldades meeleheite ja ülima õnne vahel ja kõike ikka naljaga. Nalja oskavad teha kõik raamatu tegelased, kuigi väljendavad seda igaüks omamoodi ning mõni ei soovi seda tunnistada. Minu lemmikuks sai doktor Vlach, kes rikastas toimuvat oma väärtuslike teooriatega ilmast ja inimestest. Tema arutlused tervemõistuslike inimeste üle ja pontšikuteooria meeldisid eriti, neis on mõningast sügavus jne. Korraks lõbustasin end sellega, et määrasin kindlaks, millisesse kolmest inimgrupist mina pontšikuteooria järgi kuulun. 

St, ühelt poolt: kõik on hea, stiil on hea, tegevuskoht kaunis, kergelt huumorikad tegelased jn. Ka teemad on kerged: sugulastevahelised suhted, uje armastus. Teiselt poolt – ja ega rohkem polegi. Kõik see kergus välistab mistahe erilise elamuse, midagi ei paku mõtlemisainet, midagi ei kriibi hinge. Eks vist alati ei peagi. Aga lõpuks on kuidagi möh. 

Minu lemmikuteks tšehhideks jäävad ikka veel Hrabal ja Čapek, lemmikuks teenrist rääkivaks raamatuks Ishiguro “Päeva riismed”. 

Aga korra tasub lugeda, eriti neil, kes naljast lugu peavad, julgelt.