Tor Åge Bringsværd „Pinocchio paberid“ (LR 47-49/1988)

Folklorist Jonas Rafn saab oma Budapestis elavalt sõbralt ja kolleegilt Vargalt, kellega teda seob mh huvi puu- ja taimemuinasjuttude vastu, murettekitava kirja. Jonas lendab Budapesti, kuid Vargat ta ei leia, sõber on kadunud nagu ka artikli käsikiri, mille kallal ta töötas. Loosse sekkub politsei. Jonas püüab juurdlusele kõigiti kaasa aidata kuni muutub huvitatud isikust mõrvas kahlustatavaks.

Täiesti pöörane lugu, kus leidub inimese peaga koeri, puust nikerdatud ja “elule puhutud” mehikesi, lille ja naise interaktsioonist sündinud lapsi, haldjaid (häid ja mitte eriti), hulle professoreid ja katseklaasi-inimesi, roboteid ja mitmes erinevas mõttes metsikuid taimi. Lisaks siis mõned naised, kes võib-olla ei olegi „mõned“, mõned muretsevad lapsevanemad, mõned päris ja mõned ajuti kadunud folkloristid ja üks igas olukorras selget pead ja külma närvi säilitada suutev politseinik, uurija major Szluka. Ja justkui sellest veel vähe oleks – paksult viiteid müütidele, muinasjuttudele ja muudele kirjandusteostele, uurimustele ja ajaloolistele sündmustele.

Ja just kui sellest ka veel vähe oleks, on raamatu ülesehitus ka, pöörane, omaette ja erakordselt. Jonas Rafni kiri armastatud naisele, Varga kiri Jonasele, katked Varga artikli käsikirjast, Jonase päevik, Maia (Varga röövimise ainus, psühhiaatria haiglas viibiv tunnistaja) päevik, major Szluka märkmed. Kõike seda läbisegi ja katketena, igal ühel oma hääl ja nägemus, omad seisukohad, veendumused, uidud ja unenäod. See on nii tohutult äge. Sõbra kadumise mõistatust uuriva Jonase argine ja murelik toon. Varga käsikiri, eriilmeline, kohati poeetiline, kohati näidendit meenutav, kohati (populaar)teaduslikus vormis mütoloogiaid, muistendeid ja legende seletav (korrektselt vormistatud viited, jn). Majori objektiivset reaalsust peegeldada püüdvad töised, asises toonis märkmed. Selline väga eriilmeliste tekstikatkete (stiilid, hääled) vaheldumine nõuab lugejalt küll pisukest kohalolekut, kuid tekst ei tundu raskepärane. Koguaeg on huvitav.

Mõttest ka. No, jumal teab. Heast ja kurjast kusagilt sealt punktist, kus ristuvad teadud ja eetika, vabadused, identiteet, folkloor, aeg ja ajalugu. Selline päris latakas punkt. Küsimärkidest ümbritsetud, vastusteta (õnneks).

Hirmustore tekst. Hirmus ja tore. Ja siis veel natuke tore.