Et siis, jaapanivastane tablett õnnetutele anime fännidele. Autobiograafiliste sugemetega lugu sellest, kuidas üks haritud, keelt ja kultuuri tundev ja armastav noor belglanna viis täide oma unistuse ning sõlmis aastase töölepingu Jaapani suurkorporatsiooni Yumimotoga. Tööle asus tõlgina, kuid leidis end peagi peamiselt koopia- ja kohvimasina vahet jooksmas, hiljem ka tualettruumides paberirulle vahetamas.
Mulle tundub, et selle raamatu kõige silmapaistvam osa on vorm. Nothomb suudab ses pisikeses raamatus rääkida jaapanlaste suurfirmade (aga ka ühiskonna) karmist hierarhiast, patriarhaadist, rasismist, natsionalismist, korporatiivsest idiotismist, mõttetust tööst, ksenofoobiast ja raudselt unustasin veel midagi ära. Ida ja lääne vastasseis on esitatud läbi kahe erinevast kultuuriruumist pärit naise omavahelise vastaseisu ja see annab kirjanikule võimaluse rääkida sotsiaalsetest stereotüüpidest ja piirangutest kuidagi suhteliselt kergel toonil väikese koifitsendiga iroonia ja sarkasmi suunas.
Lugedes tekkis mul väike dissonants osas, et kuidas küll keelt hästi valdav ja kultuuriga tuttav ning seda armastav inimene nii hullult jänni jäi. Et mis see siis täpselt oli, demonstratiivne lugupidamatus või tahtlik eiramine või mis. Ta ju teadis, võimalik, et mitte eriti detailselt, kuid üldises plaanis ikkagi, pidi teadma, mis ja kuidas, taevas, isegi mina tean. Mõttes, et jaapanlastel on hoopis erinev ja eriline mentaliteet. Võimalik, et see on see (töö)rändega paratamatult suuremal või väiksemal määral, kuid siiski kaasas käiv teema, et võõrsil olles muutub kõik enda oma palju olulisemaks, tähendusrikkamaks. Säilitada oma veendumused või harjumused või nö lapike maad kusagil hingesopis muutub eluliselt tähtsaks küsimuseks, võimendub kordi. Lisaks veel see, et mulle tundub, et ükskõik, millest Nothomb parasjagu kirjutab, kirjutab ta alati endast ja nimelt sellest, kui kiiksuga ta ikkagi on. Ta on, ta teab seda ja see meeldib talle (ja seletada ei suuda, aga ma kuidagi saan sellest suurepäraselt aru). Sel korral jahmatus ja värinad, neist, just neist kahest tundest ta kirjutabki. Sellest, milline mõnu on neid läbi elada, neisse sukelduda. Kirjutab keel põses ja joobudes. Originaalselt, keeruliselt. Ta joobub isiklikust alandlikkusest samuti nagu joobus oma tänaseks kadunud jumalikkusest. Maitsekalt, iroonia ja siira tänutundega. Ja lendab tänu sellele alla 44. korruselt tuhandeks killuks ja ärkab prügihunnikus hing täis hämmastust ja õnne. Prohvet, julge eksperimentaator, paindumatu psühhopaat. Ja ette heita ei saa. Aga alles nad ju rõõmustasid, et võitsid ta ja juba ta seisab ja naeratab, sätib nende isiklikud halod endale pähe veeretades samal ajal käes järjekordset paberi rulli.
Kui ma väike olin, tahtsin saada Jumalaks. Kristlaste Jumalaks, suure j-ga. Kui olin umbes viieaastane, sain aru, et mu plaani pole võimalik teoks teha. Siis mõtlesin, et parem varblane peos kui tuvi katusel ja otsustasin Kristuseks saada. Kujutasin vaimusilmas ette oma ristisurma kogu inimkonna silmade all. Seitsmeaastaselt sain aru, et seda minuga ei juhtu. Otsustasin tagasihoidlikult, et minust saab märter. Jäin oma valikule paljudeks aastateks kindlaks. Seegi ei toiminud. (lk 54)
Kallis lumetorm, kui saan nii väheste kulutustega sinu naudingu tööriistaks olla, ära lase end sellest mingil juhul häirida, mata mind oma karmide kõvade helveste alla, oma ränikivideks vestetud raheterade alla. Sinu pilved on raevust rasked, ja ma olen meeleldi eksinud surelik neis mägedes, mille kohal nad end vihast tühjaks lasevad. Ma saan nende jäiste süljepiiskadega otse näkku. See ei maksa mulle midagi ja sinu vajadus mu nahka sõimuhoopidega täkkida on vaid kaunis vaatemäng. Sa tulistad kuulideta, kallis lumetorm. Ma ei olnud nõus, et mul sinu karistussalgaga vastamisi seistes silmas seotaks, sest olen juba väga kaua oodanud hetke, mil saan näha rõõmu sinu silmis.
Amélie Nothomb on kahtlemata ebaordinaarne, palju lugenud, teab nii mõndagi mütoloogiast ja piiblilugudest, orienteerub Jaapani kultuuris ja mentaliteedis. Oskab intrigeerida. Tema raamatud ei ole hea tuju kirjandus kuid väga head siiski, hõrgud, nagu keegi kirjutas.
Olen teda varem ka lugenud, nt SIIN.
Tilda ja tarakanid 