1962. a kirjutatud düstoopia tunnuseid eviv alternatiivajalooline lugu. Peamiselt toimub tegevus maailmas, kus II maailmasõja võitis natsistlik Saksamaa ja tema liitlane Jaapan. Nõukogude Liit okupeeriti 1941, USA kapituleerus 1947. Sakslased ja jaapanlased jagasid maailma ära ning valitsevad nüüd seda (üksteist suuremal jaolt usaldamata). Meeletu hulk juute ja slaavlasi on hävitatud. Idapoolkeral toimuvast räägitakse vähe, mainitakse üksnes, et elujäänud slaavlased on pagendatud kuhugi Aasiasse, kus nad metsistusid, sõidavad eeslitega ja peavad jahti vibudega. Sakslased, seevastu, on vägagi edumeelsed, on mh vallutanud ka Kuu ja Marsi ning (miks??) kuivatanud Vahemere. Jaapanlasi kujutatakse raamatus kultuursemate, intelligentsemate ja pehmemate valitsejatena kui sakslasi. Suures plaanis on kõik sher schön. Rassiküsimused on lahendatud, Ukraina viljakad põllud nisu täis külvatud, maailmakaart on veidi ümber vormistatud, mõned kohanimed on vahetatud, kuid üldiselt on kõik ära tuntav ja erilist dešifreerimist ei nõua. Isake Hitler paneb kõrvad pea alla, natsiladvik pureleb võimu pärast. Kuid ajad on üldiselt rahulikud, nagu ma aru saan, sõda ei ole, inimesed elavad, töötavad ja loovad perekondi. Vaid üksikud spioonid ajavad taga üksikuid juute või muid valitsusevastaseid … „Nagu ma aru saan“ sest tekst on napp ja samas tihe, vaat, et kuskil piiri peal, infot väljastatakse konteksti mõistmiseks hädapärane miinimum ja mitte kriipsugi rohkem.
Mingist ühte peamist tegevusliini raamatus pole, on mitu ristuvat ja kõik nad on süžee seisukohalt samavõrd tähtsad. Samas pole ka süžee teab mis eepiline. Kõik süžee liinid lõpevad kohas, kus kõik alles algab. Ükski tegevusliin ei jäänud õhku. Iga tegelane, olles läbi tulnud temaga juhtunud loost, muutus. Ja tegelasi, kes kõik on omavahel tihedalt seotud, on rohkesti: Jaapani diplomaat, vanakraamipoe pidaja, end natside eest varjav juut, judo treenerist naine, saksa luureohvitser ja palgamõrvar, kirjanik, kes kirjutas alternatiiv-ajaloolise romaani sellest, et Saksamaa kaotas sõja …
Võimalik, et stiil ongi loo kõige tugevam külg. Kui mul palutaks lugu lühidalt ümber jutustada, siis … siis oleksin päris hädas. Sest midagi justkui ei juhtunudki, samas justkui ikka juhtus ja mitte vähe. Ainult, et enamasti juhtus see tegelaste peades ja see on hästi huvitav.
Lisaks, tervelt kolm reaalsust: esimene on ülal kirjeldatu, see, milles enamuse ajast raamatu tegevus toimub (II MS võitsid sakslased ja jaapanlased). Teine on nö meie reaalsus (II MS võitsid venelased + nende liitlased, ameeriklased ja britid), üks raamatu tegelane mediteerides ootamatult satub korraks siia/ sellesse. Ja kolmas reaalsus (II MS võitsid ameeriklased ja britid) on siis kujutatud alternatiivajaloolises romaanis nimega „Rohutirtsude nuhtlus“, mille kirjutas Hawthorne Abendsen – üks romaani „Mees kõrges lossis“ tegelastest. Romaan „Rohutirtsude nuhtlus“ on keelatud raamat ning kirjanik varjab end võimude eest. Tegelased triivivad nende kolme reaalsuse vahel, elavad oma elu ja juhtumisi.
St, see, et alternatiivajaloolises romaanis räägitakse alternatiivajaloolisest romaanist (st, raamat raamatu sees) on väga lahe ja natuke ikka pöörane ka. Sellele tuleb mõelda aeglaselt, muidu läheb sassi.
Tegelikult on raamatus veel teinegi raamat, monumentaalne on „Yijing“ ehk „Muutust raamat“. Vana – Hiina nö philosophische Tradition, milles järgi (umbes) valge muutub mustaks, yang saab yiniks, situatsioon muutub vääramatult oma vastandiks. Seda raamatut kasutavad „Mees kõrges lossis“ raamatu tegelased ennustamiseks ja otsuste tegemiseks. Mis on ka veidi pöörane ja ega ma rohkem ei oskagi, mulle tundub, et mida rohkem ma praegu kirjutan, seda segasemaks lugu läheb, samas lugedes justkui nii keeruline ei olnud 🙂
Tilda ja tarakanid 