“Karbitänav” John Steinbeck

Nii umbes 30ndad, üleilmne majanduskriis, Suur depressioon. Vaene tööstuskvartal kusagil Monterey äärelinnas California osariigis Vaikse ookeani rannikul. Mereande töötlevate konservitehastega järgi nime saanud Karbitänav. Töötud, kodutud ja prostituudid, vargad, vaeslapsed ja hulgused. Juhtub, et nende maksevahendiks on konnad ja koduks lagunev Üüripalee. Elu on surunud nad oma äärealadele ja unustas sinna, tõenäoliselt igaveseks. Kuid nad ei kaeble, ei ohi, ei nuta ega otsi õigustusi oma esmapilgul ehk haletsusväärsele, eesmärkide ja väljavaadeteta elule. Karbitänava elanikud on oma eluga kui mitte rahul, siis vähemalt leppinud,  õnnetuteks ei saa neid küll kuidagi nimetada. Elavad suure naudinuga, rõõmustavad iga uue päeva ja iga toidukorra üle päevas eraldi ja eriti suurelt, kui see toidukord (või mõni nendevaheline aeg) sisaldab ka paari lonksu odavat viskit. Nad on head inimesed.

Doktor tähendas: „Vaata neid. Nad on tõelised filosoofid. Ma arvan,“ jätkas ta, „et Mack ja poisid teavad kõike, mis iial ilmas on sündinud,  ja ilmselt ka kõike, mis edaspidi sünnib. Ma arvan, et nad tulevad sellessinases maailmas paremini toime kui teised inimesed. Sellal, kui teised ennast auahnusest, närvilisusest, himurusest või lõhki kisuvad, võtavad nemad asja lõdvalt. Kõik me nii-öelda edukad inimesed on haiged inimesed haigete kõhtude ja haigete hingedega, kuid Mack ja poisid on terved ja imeliselt vabad. Nad võivad teha, mis tahavad. Nad võivad rahuldada oma himusid nimetamata neid millekski muuks.“ (lk 118)

Doktor elab samas tänavas. Merebioloog, oma pisikese laboratooriumi ainus töötaja. Ta püüab ja prepareerib pisikesi kaheksajalgu ja meritähti, aga vajadusel ka näiteks konni ja kasse. Ning aitab kõiki, kes tema poole pöörduvad. Doktor on hea inimene.

Tal olid ajukirurgi käed ja külmavereline kuid soe loomus. Kui ta oma autoga koertest möödub, tõstab ta käe kaabu juurde, koerad vaatavad üles talle otsa ja naeratavad. Ta võib vajaduse pärast mistahes loomalt elu võtta, lõbu pärast ei suuda aga kellegi tundeid riivata.

/—/

Doktor oli nõus igasuguseid lollusi ära kuulama ning oskas neid rääkija meeleheaks sügavmõttelisusteks pöörata. Ta mõttelennul polnud piiri ega ta osavõtlikkusel tagamõtteid. Ta oskas lastele keerulised asjad lihtsaks rääkida. Ta elas oma imelises rahutus maailmas. Ta oli himur nagu küülik ja vagur kui vanapagan. Kõik, kes teda tundsid, jäid tänuvõlglasteks. Kõik, kes tema peale mõtlesid, mõtlesid kohe: „Ma peaksin kindlasti Doktori heaks midagi tegema. (lk 39)

Mida teevad head inimesed, kui neile tuleb pähe mõni hea mõte? Õige, nad teevad selle teoks! Nii otsustasid Karbitänava elanikud, eesotsas Macki ja poistega, et teevad Doktorile üllatuspeo. Palju selleks vaja ei olnud, kõigest natuke viskit ja konni. Konni, tõsi küll, oli vaja mitusada. Ja algab pöörane sündmustejada, sest mitusada konna tuleb kõigepealt kinni püüda. Selleks, et püüda mitusada konna, on vaja sõita kohta, kus neid nii palju on. Selleks, et sõita, on vaja laenata autot, see sõidukõlbulikuks remontida … jnpe.

Ja nagu üliheade plaanidega ikka – juhtub, et elu teeb oma korrektiivid ja kõik ei lähe päris nii, nagu algul plaanitud. Vähemalt esimesel korral.

Pidude olemust on tegelikult väga vähe uuritud. Siiski on üldiselt teada, et peol on oma patoloogia, et see on samamoodi isikupärane – sageli lausa põikpäiselt isikupärane. Niisamuti on üldteada, et pidu kulgeb harva esialgsete plaanide ja kavatsuste kohaselt. See viimane ei käi muidugi nende masendavate ja orjalike pidude kohta, mis kulgevad koletuslike elukutseliste peoperenaiste korraldatuna piitsa ning range kontrolli ja ülemvõimu all. Need polegi üldse peod, vaid mingid etendused või demonstratsioonid, sama spontaansed kui sooletõmblused ja sama huvitavad kui nende tõmbluste tulemus. (lk 147)

Mitte keegi pole uurinud hääbuva peo psühholoogiat. Pidu võib möllata, möirata, pulbitseda, siis aga algab nagu mingi palavik, sigineb vaikuseviiv ja korraga saab kõik ruttu-ruttu läbi, külalised lähevad koju või heidavad magama või liiguvad kuhugi edasi ning jätavad peo surnult endast maha. (lk 107)

Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Süžeeliini ja selle tegelastega suuremal või vähemal määral seotud lühikesed, väga kergesti loetavad lood. Mõned neist väga head, mõned teised nõrgemad kuid kokkuvõttes siiski elu ja surma (kuidas siis selleta) täiuslikult voogav kangas.

Keel ja stiil, kõne kujundliku ja värvikus ei kao isegi tõlkes. Ja siis veel ja vist peamine, soe, üdini heatahtlik huumor ja iroonia. See juures see kehtib nii siis, kui kirjanik räägib inimestest, kui ka elu- ja eluta loodust kirjeldades. Minu meelest oleks kirjanik võinud Nobeli saada üksi uurikust rääkiva peatüki eest. Poolteist lehekülge hõredat teksti aga millised püüdlused ja pettumused! Illusioonid ja nende purunemine ja seda läbi kõige parema nalja ja kõikehõlmava, luuüdini tungiva elu traagika.

Mulle tundub, et selle raamatu kõige suurem väärtus seisneb selles, et kirjanik justkui ütleb, et tema poolt kirjeldatud inimeste eluviis, olgu siis valitud või majandussurutise poolt peale sunnitud, ei tähenda seda, et need inimesed on sobimatud elama ühiskonna poolt heaks kiidetud viisil või moel. Vaid et ka selline eluviis võib omada täiesti iseseisvat väärtust kui üks tee võimalikest õnneliku eluni. Ning et inimese sotsiaalne staatus ei määra inimese paiknemist skaalal hea vs halb inimene, ei määra empaatia võime olemasolu või suurust, võimet tunda rõõmu või rõõmustada teisi. Selline, kunstiline rehabilitatsioon.

Aitäh soovitajale.

Thank You for Smoking (2005)

Film räägib loo andekast müügimehes, kelle tööandjaks on sigarette tootev suurkorporatsioon ja seda linnas, kus võimule tulnud rahvatervisest hooliv senaator algatab suurejoonelise suitsetamise vastase kampaania.

Peategelane Nick Neylor peab kasutades oma annet, kogemusi ja psühholoogia alaseid teadmisi, samuti veendumust, et nii väljakujunenud ühiskondlikud hoiakud kui eetika on küllaltki lihtsalt manipuleeritavad instituudid, kiiresti välja mõtlema ning ellu viima vastuaktsiooni, mis tõstaks suitsetamise prestiiži ühiskonnas. Samal ajal avaneb peategelase karakter poja isana, kellest naine on lahkunud juba mõnda aega tagasi kui “surma müüvast mehest”.

Dünaamiliselt kulgev lugu ja põnev montaaž (kohati nö 25. kaaderi kasutamine, jm). Siiralt armsad isa ja poja stseenid, kus esimene tutvustab teisele oma ameti peensusi ja annab mitmeid tsiteerimist väärt soovitusi. Näide šokolaadi ja karamelli jäätisega nt on täiesti suurepärane.

Näitlejate koosseis on päris hea, va ehk Katie Holmes, kellele südametu võrgutaja roll minu meelest ei sobi – pole temas ei südametust ega seksuaalsust. See eest Nick Neylorit kehastav Aaron Eckhart on selle osa jaoks just kui loodud, kogu tema füsiognoomia naeratusega 32. hamba ulatuses ja säravad silmad on just sellised , nagu kõigil neil TV-Shop meestel, kes on mänglevalt võimeliselt veenma ükskõik keda teravas vajaduses omandada just see imeline veerand köögilauda hõlvav munavalge eralda ja parem veel kaks ühe hinnaga ja vahet ei ole üldse, kas see keegi üldse kunagi kodus kokkab. Kõrvaltegelased on minu meelest õnnestunud, elavad. Eriti peategelase kaks samuti “surma” (alko ja relvad) müüvat kolleegi.

Kokkuvõttes tummine sotsiaalne satiir, milles segunevad psühholoogia seisukohalt kergelt ebatavaline peategelane, perekonnadraama ja lihtsalt hea komöödia. Ja tegelikult ju üldse mitte suitsetamisest. Režissöör Jason Reitman näitas ükskõik millise tööstusharu tagatuba kasutades selleks kõige silmatorkavaimat näidet. Lihtsalt suitsetamine on tõsine teema ses mõttes, et erinevalt nt spordivarustusest, mänguasjadest ja käekelladest, suitsetamine tapab ja tapab kiiremini, kui nt rämpstoit või saasta sisaldav kosmeetika. Et siis valikuvabadusest ehk hoopis, haridusest kui oskusest mõelda kriitiliselt ja hinnast, mida edu eest mõni kord maksta tuleb.

Ja selle kõige juures, polnud väga minu film, suurema osa ma igavlesin.

Ja veel: filmis ei suitsetatud kordagi.

Maelström (2000)

Lugu noorest naisest, kes olles hõivatud abordijärgsete süümepiinade ja stressi ravimisega alko, narko ja juhuseksi abil, tapab kogemata inimese. Tahtluseta, kuid siiski ja edasi juba vastavalt füüsikaseadustele kiiresti spiraali mööda alla depressiooni ja enesetapu katseni.

Denis Villeneuve segab värve, valgust ja emotsioone. Autori mõttekäik on täiesti ettearvamatu. Ta valib suuna, joonistab vektori ja hakkab siis jänesehaake tegema. Traagiliste sündmuste taustal mängib kerge, kohati lõbus muusika (nt aborteeritud bioloogiline materjal kremeeritakse laulu „Good morning suneshine…“ saatel). Õnnelike hetki varjutavad taamal kõlavad tumedad noodid. Kiiresti tekib arusaam, et ikkagi draama ning tegelased ei pääse iial välja neid ümbritsevad pimedusest, kuid siis ilmub loosse vaevumärgatav, peen ja väga irooniline huumor. Lugu iseenesest ei ole ei keeruline ega originaalne, kuid sellesse on põimitud mitmeid keerulisi teemasid – kõige lõputu kordumine, järjepidevus ja põhjuslikud seoses. Marie-Josée Croze, kes mängib peategelast Bibi, on äärmiselt veenev (ja väga ilus). Hoobilt oskan nimetada veel vaid paari, võib-olla kolme filmi, kus meeleheide, hüsteeria, üksindus ja masendus visuaalselt, mõttes näitleja ja kaameramehe töö kooskõlana, nii veenvana näib. Kõik see kokku tundub veidi eklektiline ja ajab kohati segadusse, kuid muljet ei riku. Avab mingid uued horisondid, silmaga näed valgust ja pimedust, mõtled aga jooksevad pooltoone mööda, vesiste stiihiate värvuseid pidi nii otseses (meresiniroheliste toonide üleküllus filmis on pakun, et taotuslik), kui kaudses mõttes.

Ja siis veel kalad. Kalu on filmis palju ja ka peategelase loo jutustajaks on kala ja veel milline! Jeunet` vääriline, iidsest magmast sündinud. Griegi jumaldav kala, surres lõikelaual üha uuesti ja uuesti, peab ahelsuitsetaja häälel monoloogi sellest, et elu on mitmekesine ja eripalgeline ja et püüd hakata vastu metsikult voolavale jõele, eriti veel, kui sina ei ole see mees, kes jõe voolama pani, on tobe.

Internet ütleb, et film on võitnud hunniku auhindu, kuid kinodes raha sisse ei toonud – massidele ei sobinud. Minule jälle meeldis see kalasoomuseid täis sümbolism, väga.

Protected: ..

This content is password protected. To view it please enter your password below: