Tag Archives: adekvaatselt teeme homme

Kroonikaid… või nii..

Ivan Konstantinovich Aivazovsky “Laine”

Ma olen internetist kuidagi välja kukkunud ja vist ei tundnud puuduski. Olen teinud tööd, juba mitu kuud jutti, kusagil võimete piiril, palju tunde ja intensiivselt, ja nii on hea, nii oli hea. Nüüd võib juba suvepuhkuseks valmistuma hakata.
Igatahes, mõni päev tagasi istusime sõbrannadega meist ühe köögis. Tähistasime asju, mida vahepeal tähistada ei ole jõudnud, Kuuba muusika ja tekila pisikestes pitsides, neljakesi, targad ja ilusad, tublid ja väga purjus. Kõige noorem meist kaebles pikalt oma pereelu üle, mida ma siinkohal ümber ei räägi – nii palju aega ei ole mul iial. Meie, ülejäänud, istusime vaikides, seedisime kuuldut.
 – No mis te arvate? Noh, öelde nüüd… midagi, mis mõtlete! – ei jätnud pesamuna järgi.
Mõelda ei olnud seal, ausalt öelda, midagi, kuid kortsutasin kohusetundlikult laupa ja tean, et oleks botoks võimaldanud, oleksid teisedki kaks kortsutanud.
 – Kuule, – andis üks meist alla, – sa nagu tõsiselt ei saa aru, mida see tähendab, kui su mees ei helista sulle tagasi, ei vasta kõnedele, ei reageeri sõnumitele ja hoiab sust üldse eemale?
 – Ei, – torises pesamuna, – ei saa.
– See tähendab, – alustab üks, ja edasi ütleme kooris, nagu oleksime harjutanud, – ET TA EI TAHA SINUGA RÄÄKIDA.
***
Paar tundi hiljem ütlesin peopesaga lauale lüües:
– See laev läheb põhja! – ja lahkusin, köögist vannituppa.
Tavaliselt, kui juhtub, et alkoholi saab palju, tekib mul korraga kaks soovi, esiteks – lasta magu loputada ja teiseks minna vette pikali. Kõige parem on nii, et külm vesi vanni, ja kuum vesi jooksma ja katsuda selles lahustuda nagu suhkrutükk tees.
Umbes kolme tunni möödudes saan ma tagasi oma keha ning esemed minu ümber omandavad piirjooned. Ma muutun vastikute organite kogust tagasi inimeseks, maailm lõpetab pöörlemise ja mulle meenub minu nimi, tihti isegi guugeldamata.
Sõbranna korteris ei olnud vanni, kuid sügav duššialus oli täitsa olemas. Hea on olla 1.64. Ma mahtusin sinna kenasti, tõmbasin end kerra ja keerasin dušši käima, kõige laiema režiimi peale.
Millalgi hakkas palav, avasin kabiini ukse ja panin pea jahedale kahhelpõrandale.
St, kõrvalseisjale võib tunduda, et see pole kõige mugavam asend kainenemiseks, nt sõbranna vahtis mind nagu… (sõnavara on väike), aga tegelikult on tehtav ja täitsa ok.
– Tilda, – kolkis sõbranna uksele, – tee uks lahti.
– Mul on kõik hästi, – vastasin asjalikult.
– Sulle ainult tundub nii, – ei jätnud sõbranna järele, – vesi on juba esikus, see laev ei lähe põhja metafooriliselt, see juba läheb päriselt ja võtab veel naaberkorterid ka kaasa!
Siinkohas oleks ju võinud taibata, et vesi lahiseb duššikabiini lahtisest uksest otse põrandale, kuid ma olin taastumise ebatäielikus molekulaarses staadiumis.
-Tilda, – rääkis sõbranna spetsiaalse hella häälega, – enne kui sa haihtusid, sa helistasid sõbrale ja kutsusid ta minu poole ja lükkasid siis telefoni välja. See sõber on nüüd rõdu all. Mis ma teen? Näitasin sõbrannale umbes viipekeeles, et mul ei ole praegu midagi, millega rääkida ja ammugi mõne mehega. Nii et palun vii mind voodisse ja räägi siis temaga ise.
– Kuidas sõbra nimi on? – täpsustas sõbranna.
– Umbes Toomas, – vastasin mina.
(tegelikult oli umbes Tõnu ja ma tunnen teda juba umbes eluaeg)
***
 Võimalik, et ükskord ma upun, õnnelikuna.

Niisama, siilid, sipelgad ja jobud

Kohvikus, viisakalt riietatud mees, kallutades end veidi noore saatjanna poole, räägib väga tõsiselt:
– Ma kardan siile!
– Tõesti? – ei suuda neiu uskuda.
– Kardan! Lapsepõlvest peale. Nad levitavad marutaudi ja neil on need, parasiidid!
Neiu, võimalik, et pidades oma kohuseks vestlust üleval hoida, jätkab veidi järele mõeldes:
– Aga mina – sipelgaid!
– Miks?
– Vastikud. Hammustavad.
– Jaaa… – venitab mees ebalevalt. – Me elame hirmsal ajal.
Mul tekkis kohutav isu astuda lähemale ja tunnistada, et olen eluaeg mannekeene kartnud, et sugulashinged ju – teeme klubi, või midagi sellist… aga nad vaatasid teineteist nii armunult, et ei tihand, segada.

*

Suurema kondiga suitsetav naine pargis telefoni:
– Sa oled ju jobu! Täi-e-lik! Jobu! Tõesta mulle, tõesta!, et sa jobu ei ole!
Kaasvestleja ütleb midagi või siis ei ütle – ma ju ei kuule 🙂
– Seda ma arvasingi! Sa ei suuda! Jobu!
Kaasvestleja leiab lõpuks väljapääsu – lõpetab kõne.
Naine hüüab mitu korda närviliselt telefoni “Hallo!” ja vaatab siis helendavat ekraani. Seejärel, silmnähtavalt üllatunult:
– Milline jobu!

Jah, mõtlesin mina, üllatus missugune.

Kanade ekspansioonis nt, ja veel neli imelist fakti

Tarakan see vist ikka ei ole, aga ilus ikkagi. Foto by Javier Ruperez

Täna ma istusin ühes ooteruumis, mille laual lebas raamat “Kolmsada imelist fakti” või midagi sarnast, hetkel googeldades viidet ei leidnud. Igatahes, mul ei tule iial pähe midagi sellist osta või laenutada, mulle piisab faktidest, mida ma nii või teisiti ümbrust jälgides korjan ja imetlen ja imestan ja ausalt, tahaks vahest puhata (mde, puhkuse alguseni on 40 minutit).

Näiteks täna. Lõuna paiku toidupoe järjekorras, erutunud vanem daam teavitas mind, et lutikad võivad elada kasukates.
Ma ju suudaksin mõista tema soovi mind valgustada nt juhul, kui ma oleksin seal kasukas seisnud. Kuid ma kandsin täna mantlit, tavalist villast, karvadeta mantlit. Kui ma olin ostude eest tasunud ja need kiiresti kotti ladunud, hõikas proua järele: “Naftaliiniga ei maksa proovidagi! Nad ei karda midagi!”

Ma pean siinkohal tunnistama, et olen see vist siis õnnelik inimene, kes pole kordagi lutikat näinud! Ja sõna “naftaliin” äkki vaid lugenud, mõnes Esimesest maailmasõjast pajatavas raamatus. Aga teadmine, palun väga, omandatud.

Mõtlesin poest välja minnes, et tahaks olla lutikas. Elaksin kasuka karvades. Ei kardaks mitte midagi. Ja veel räägitaks minust poesabas legende. Mis on ju ka meeldiv, mis siin tühja salata…

Kuid mitte sellest. Mina ja raamat ooteruumis. Ma saan ju aru, et sellised tuleb hoobilt ahjus põletada ja siis üle vasaku õla sülitada. Ja mis ma tegin? AVASIN, suvalisel leheküljel, ega jõudnud piisavalt kiiresti kinni lüüa.

Viis imelist fakti kargasid mulle ajju ja jäid käärude vahele kinni, kardetavasti igaveseks.

Nüüd ma siis tean, et:

  • Kanu on maailmas rohkem, kui inimesi. 
  • Selili kukkunud oinas ei suuda end ringi keerata
  • Ühest inimesest saab keskmiselt seitse seepi
  • Krokodillid ei saa endale keelde hammustada 

Ja lõpuks, kõige kohutavam. Hirmsam, kui seep, kui kanade ekspansioon, kui õnnetu oinas, keda ma nüüd kindlasti uneski näen:

  • Tarakanid puuksutavad. 

Jumal näeb, et ma olen kõigega nõus. Oinaste, kanade ja krokodillidega… Aga vaat illusioonist tarakanide osas on nii kuradi kahju.

… kõik keda ma armastan, on jätkuvalt elus

E. Wiiralt “Põrgu”, 1932

– Mõni minut veel ja täna või homme oleksid sinu matused olnud.
– Sa ikka tead, et ma oleks kremeerimist eelistanud?
– (Toru, minu käest poleks ju keegi küsinudki) Ei, ma oleksin lasknud sust topise teha.

**

Päeval vedelesin voodis, vaatasin pea neli tundi, kuidas kärbes laele situb (mõtle positiivselt: lehmad ei lenda…) ning mõtlesin, et pole normaalne, et enam ei saa hetkekski kindel olla, millal kedagi näed viimast korda. Ei, selge see, et x-vanusest alates suur osa inimesi orienteerubki närvikliinikus sama hästi, kui oma kodu ruumides, aga ükskõik, kuidas pidi ma ka ei mõtle, tundub mulle, ma pole piisavalt vana. Et ehk nii umbes 30 või ok – äärmisel juhul 20  aasta pärast oleks see … kuidagi vastuvõetav?…

Edasi valikut väga ei olnud, korjasin köögi põrandalt kokku kassi poolt kompostipangist välja tiritud poolkuivanud pannkoogid, võtsin mikrokast välja ei tea mitu päeva tagasi tanklast ostetud ja mikrokasse soojenema pandud, kuid seejärel unustatud võileiva ja viisin varestele koos kellelgi poolt toodud ja mitu päeva laual seisnud pooliku arbuusiga. Tõstsin nõud masinasse ja tõin lapse playdate`ilt koju. Edasi oli skatepark ja ujumine ja… täna veel  sõime kohvikus, homsest, eks homsest…

Ehmatasin, hullult. Ja ma peaksin rõõmustama: kõik keda ma armastan, on jätkuvalt elus. Seejuures, suure tõenäosusega elavad edasi suuremate muutusteta elukvaliteedis. Ja paaril esimesel päeval tunduski, et huh, vaprusevärinad ja nüüd on ju möödas. Ja peaks ju rõõmustama, eks (haige ise on rõõmus ja roosa). Ja noh, ma`i suuda. Ma olen pahane ja solvunud (kelle või mille peale, eks – müstika).

Mitte kuradi kunagi sa ei tea, keda sa näed viimast korda.

Homsest, eks, kõike…

*

Mde, eile öösel kuulasin “Iiveldust” – sest und ei olnud ja iPod oli esimene asi, mis pimedas pihku jäi ja millegi pärast viskas aparaat failid segamini ja nii kuulasingi – lühikesi katkendeid raamatu suvalistest kohtadest ja oli kuidagi… trippy, väga, proovige.

Ja üldse on mul mingi üle-lugemise hoog. “Iiveldus” ja “Tunnid” ja “Nüüdisaegne surm, … ” ja “Vanamees ja meri” ja kindlasti veel midagi… Mul on olnud elus kaks umbes pooleaastast perioodi  (ad-kuurid, hobustele vist mõeldud annustega), millest ma mäletan heal juhul suuri asju. Neil aegadel loetud kirjandus suurte asjade hulka ei kuulu, tean suurest tänu lugemispäevikutele. Ja hetkel ei mäleta, milleks ma seda juttu alustasin, AGA: mind hullult häirib, et Goodreadsid ei lase sisestada üht ja sama raamatut erinevatel ajahetkedel. Et siis tõstan tagant ettepoole, mis noh, ei ole korrektne.

*
A “Iiveldust” tegelt mäletan ja mäletan ka seda, kuidas ma seda lugesin. Esimese kursuse ajal. Mul oli filosoofia õppejõud, kelle käitumise ma täna hoobilt seksuaalseks ahistamiseks kvalifitseeriks, kuid siis, noh, ma olin keskmisest morbiidsema olemisega ilus laps ja tema palju lugenud tark inimene, kes viitsis rääkida. Lõpmatuseni, soovitas kirjandust ja rääkis ja vihjas ka, kuid, hahaha, tõenäoliselt mina lihtsalt ei saanud aru ja tema arusaadavamalt ei julgenud – päris keskaeg siis ju enam ei olnud. Igatahes, siis oli Sartre ja Nietzsche ja palju muud. Ja Eesti blogiilma kõige morbiidsem ja müstilisem (ja seejuures tark!) blogija Tõnis oli siis ka. Ta rääkis Wiiraltist ja filosoofiast ning meeldis mulle miljon korda rohkem, kui vanaldane filosoofia doktor.

Ühesõnaga, homsest…
noh, ikka peab muru ajama nt.

Öö

Mingis meeltesegaduses võtsin riiulist D. H. Lawrence`i  “Lady Chatterley armukese” ja lugesin suvalistest kohtadest. Mh sain teada, et naiste poolt oma lemmik-peenistega peetavad jutud ei ole vähemalt viimase peaaegu saja aasta jooksul oluliselt muutnud…

(Kunagi mulle see raamat väga meeldis)

**

Unes, mde, nägin, et olen armunud. Nii ülepeakaela teravalt mäletan tunnet, iga ihu rakuga. Visuaalist on meeles vaid see, et ma olin mees ja ajasin taga naist, mitte kurjalt, pigem, midagi loomade paaritumisrituaalide sarnast: tee, ära tee, tee, tee. Mäletan hetke, kui jalutasime metsas, naine kõndis minu ees ja läks üles mingist künkast. Tal oli maani seelik ja ma haarasin teda kahe käega tagumikust. Tahtmine oli tohutu.

Ma nüüd kohe ei teagi. Joon kohvi ja mõtlen Freudist. Väljas on padukas ja tahaks suitsetada. Õhtul on programmis parvesaun.

Ja toomingas hakkab ära õitsema juba

Mõni kuu tagasi kirjutasin uhkelt, et üks targa täiskasvanud inimese tunnus minu meelest on enda käsutuses olevate (vaimsete, füüsiliste, ajaliste, materiaalsete jne) ressursside enam vähem adekvaatne hindamine ja kasutamine.

Ja nüüd ma siin siis olen. Pea valutab hommikust saati. Nägemisvälja servad virvendavad. Valgus on valus ja süda paha. Pole enam kindel, kas valust või valuvaigistitest. Ühesõnaga migreen. Erinevalt teadlastest, kes migreeni põhjuste üle jätkuvalt vaidlevad, mina tean, millest mul. Ma olen oma aja üleplaneerinud, tugevalt. Lohutan umbes nii, et mitte kõike lollusest ju, osaliselt teadmatusest – nt ei osanud arvata, et lapsel nii palju esinemisi on. Samas, kui kurtsin, siis kogenumad lapsevanemad imestasid: “Kuidas sa ei teadnud, kevadel on alati.” Noh.  Tõenäoliselt ma jään lõpuks ikkagi ellu, aga… hetkel on küll jõle valus. Tahaks tolmurulliks muunduda ja kapi alla pugeda.

(Ma muide mõtlesin seda kohta pikalt – ma tean inimesi, kes räägivad oma kassidega ja vihmaussidega peenras, ja siis veel lilledega rääkijad ja puid üleüldse käiakse kallistamas. Ja samas ma ei tea kedagi, kes tolmurulle kõnetaks, nii et…)

Aga ükspäev ma käisin matkal ja mitte matkarajal, nagu normaalsed inimesed, vaid ikka tõelises karupepus ja pärast mul olid jalatallad kaks päeva ümmargused ja täna esimest päeva enam ei ole ja ühtegi puuki või kaani või kes iganes seal soos, kus me kohati puusani vees ukerdasime, elavad, ka ei ole, nii et…
Kunagi üks terapeut arvas, et on hea mõte leida igas päevas vähemalt üks ilus asi. Mul tuleb see meelde ainult siis, kui midagi väga pahasti on. Lähen nüüd tõmbas siis kuhugi kriipsu. Või risti või ma sellele pole veel mõelda jaksanud.

Tegelikult, me lõpetasime matka Setumaal kellegi saunas, kus sisuliselt keset ööd läksid kohalikud nii tülli, et meie, mittekohalikud, pidasime isegi olles tugevalt joobes targemaks lahkuda kiiresti, tagasi sisemaale, sest… st, täna ikkagi ma saan kõndida juba ja isegi mitte pulksirgetel jalgadel, nii et.

Et siis millest. Ma ka ei tea, kui Jumal on, siis tema äkki.
Teab.

Natuke läks lappama

Ma siin vahepeal kahtlustasin, et olen kuidagi rumalaks jäänud. Vaatasin ära Iñárritu “Surmatriloogia” ja see oli nagu töö. Mingi blogipostituse ajel otsisin välja Masingu “Pessimismi põhjenduse” ja kui juba, siis hakkasin (üle) lugema ja ei köitnud absoluutselt. Leidsin lõngakastist (?!) vana IPodi, rõõmustasin, vaatasin, et muu hulgas on peal Joyce`i “Ulysses”, olen seda kunagi lugenud, kuid peale ei mäleta kelle sulest “Vikerkaares” ilmunud katkendit ja selgitust, kavatsesin kindlalt üle lugeda. Või kuulata, vahet ei ole. Läksin aeda tööd tegema ja kuulama ja see tundus nii raske, nii töö kui raamat, et loobusin, pakkisin lapse ja asjad ja nagu juba ütlesin. Spaa oli kontimööda, hakkasin kahtlustama, et ma äkki vale suuna valinud, äkki ma olen hingelt hoopis ilublogija. Proovisin mõtet selga, visualiseerisin kujutlusi – mina roosas huulepulgas ja siis kirsipunases ja siis meenus mulle kellegi blogipost, kus tüdruk näitas oma ilu, neid, noh, tooteid ja tal oli neid umbes banaanikastitäis. Ma ei tea, kuidas kellelegi, aga ma vaatasin peeglist oma nägu, normaalmõõtmetes nägu, eksole ja imestasin, miks ma siiani olen arvanud, et fantaasiat mul justkui jagub. Kuhu, tekkis küsimus, kuhu see kõik mahtuma peab ja mitmes kihis täpselt ja üldse,  kui mulle meeldiksid keerulised asjad, oleksin südamekirurgiks õppinud nt. Nii et otsustasin siiski lihtsalt välja magada.

Tegelikult tahtsin ühest raamatust, aga võtan nüüd puhta lehe.