Tag Archives: ajakaja

Hästi on

Mul on täielik puhkuse tunne vaatamata sellele, et puhkuseni on mõni päev aeg. Nii puhkuse tunne, et käisin täna poes ja ostsin kaks komplekti päevitusriideid ja ühed rannaplätud. Sest järgmine umbes kuu aega ma kavatsen kanda päevitusriideid. Ainult, st kohtadesse, kuhu bikiinidega minna ei sobi, ma minna ei kavatsegi. See selleks.
Veel käisin täna koos lapsega ühe tuttava vanaproua 80. aasta juubelil. Mina, viisakas inimene nagu ma olen, läksin selleks kellaajaks, milliseks kutsuti. St, me sattusime 80 +/- natuke inimeste sünnipäevalauda. Oli… noh, ma naeratasin palju. Kõik laua taga olevad vanahärrad jäid magama kohe, kui kõhu täis said. Vanaprouad olid palju vintskemast puust, magamise asemel lõbustasid üksteist õudusjuttudega erinevatest vanadekodudes. Nad rääkisid nii veendunult ja õuduste suurusega üksteist üle trumbata püüdes, et isegi minu ülijutukas seitsmene (minust rääkimata) pidas targemaks maha vaikida, et minu ema töötab vanadekodus, me nö omame mõningast siseinfot. Aa, ja televiisoris olevat näidatud saadet, kus öeldi, et maakera võib pooleks minna.
– Ja jah, jäämägede vahel on juba mõra sees! Ei tea, mis need inimesed selle pooliku maakeraga siis teevad. Ma usun, et minu silmad seda enam ei näe.
Sünnipäevalt tagasi, päikeseloojangu suunas sõites hakkas laps arutama, umbes:
– Mõtle, emme, kui tulevikus on veel parem elu kui meil praegu.  Vanasti ju ei olnud midagi, poes  ei olnud midagi ja arvuteid ei olnud ja telefone. Aga meil on praegu nii hea ja ilus elu! Ja tulevikus on kõik veel parem! Missugune siis elu on? No mis saaks veel parem olla kui praegu? No jah, me ei saa päris iga päev Kvartalis sushit söömas käia…
Ja rohkem ta välja ei mõelnudki, ka minu utsitamise peale mitte.
– Tädi (nimi) ütles, et pastakad olid küll vanasti paremad.
Sõitsime järve äärde, laps läks ujuma, mina istusin kaldal, Triinu raamat peos, kavatsesin lõpuni lugeda, aga vahtisin selle asemel päikesesse ja mõtlesin. Igasuguseid asju mõtlesin. Ja seda ka, et ainuke asi, mis minu lapse meelest tema elus veel parem olla saaks, on see, et saaks sushit tihedamalt. Oh. Hästi on.

Kroonikaid… või nii..

Ivan Konstantinovich Aivazovsky “Laine”

Ma olen internetist kuidagi välja kukkunud ja vist ei tundnud puuduski. Olen teinud tööd, juba mitu kuud jutti, kusagil võimete piiril, palju tunde ja intensiivselt, ja nii on hea, nii oli hea. Nüüd võib juba suvepuhkuseks valmistuma hakata.
Igatahes, mõni päev tagasi istusime sõbrannadega meist ühe köögis. Tähistasime asju, mida vahepeal tähistada ei ole jõudnud, Kuuba muusika ja tekila pisikestes pitsides, neljakesi, targad ja ilusad, tublid ja väga purjus. Kõige noorem meist kaebles pikalt oma pereelu üle, mida ma siinkohal ümber ei räägi – nii palju aega ei ole mul iial. Meie, ülejäänud, istusime vaikides, seedisime kuuldut.
 – No mis te arvate? Noh, öelde nüüd… midagi, mis mõtlete! – ei jätnud pesamuna järgi.
Mõelda ei olnud seal, ausalt öelda, midagi, kuid kortsutasin kohusetundlikult laupa ja tean, et oleks botoks võimaldanud, oleksid teisedki kaks kortsutanud.
 – Kuule, – andis üks meist alla, – sa nagu tõsiselt ei saa aru, mida see tähendab, kui su mees ei helista sulle tagasi, ei vasta kõnedele, ei reageeri sõnumitele ja hoiab sust üldse eemale?
 – Ei, – torises pesamuna, – ei saa.
– See tähendab, – alustab üks, ja edasi ütleme kooris, nagu oleksime harjutanud, – ET TA EI TAHA SINUGA RÄÄKIDA.
***
Paar tundi hiljem ütlesin peopesaga lauale lüües:
– See laev läheb põhja! – ja lahkusin, köögist vannituppa.
Tavaliselt, kui juhtub, et alkoholi saab palju, tekib mul korraga kaks soovi, esiteks – lasta magu loputada ja teiseks minna vette pikali. Kõige parem on nii, et külm vesi vanni, ja kuum vesi jooksma ja katsuda selles lahustuda nagu suhkrutükk tees.
Umbes kolme tunni möödudes saan ma tagasi oma keha ning esemed minu ümber omandavad piirjooned. Ma muutun vastikute organite kogust tagasi inimeseks, maailm lõpetab pöörlemise ja mulle meenub minu nimi, tihti isegi guugeldamata.
Sõbranna korteris ei olnud vanni, kuid sügav duššialus oli täitsa olemas. Hea on olla 1.64. Ma mahtusin sinna kenasti, tõmbasin end kerra ja keerasin dušši käima, kõige laiema režiimi peale.
Millalgi hakkas palav, avasin kabiini ukse ja panin pea jahedale kahhelpõrandale.
St, kõrvalseisjale võib tunduda, et see pole kõige mugavam asend kainenemiseks, nt sõbranna vahtis mind nagu… (sõnavara on väike), aga tegelikult on tehtav ja täitsa ok.
– Tilda, – kolkis sõbranna uksele, – tee uks lahti.
– Mul on kõik hästi, – vastasin asjalikult.
– Sulle ainult tundub nii, – ei jätnud sõbranna järele, – vesi on juba esikus, see laev ei lähe põhja metafooriliselt, see juba läheb päriselt ja võtab veel naaberkorterid ka kaasa!
Siinkohas oleks ju võinud taibata, et vesi lahiseb duššikabiini lahtisest uksest otse põrandale, kuid ma olin taastumise ebatäielikus molekulaarses staadiumis.
-Tilda, – rääkis sõbranna spetsiaalse hella häälega, – enne kui sa haihtusid, sa helistasid sõbrale ja kutsusid ta minu poole ja lükkasid siis telefoni välja. See sõber on nüüd rõdu all. Mis ma teen? Näitasin sõbrannale umbes viipekeeles, et mul ei ole praegu midagi, millega rääkida ja ammugi mõne mehega. Nii et palun vii mind voodisse ja räägi siis temaga ise.
– Kuidas sõbra nimi on? – täpsustas sõbranna.
– Umbes Toomas, – vastasin mina.
(tegelikult oli umbes Tõnu ja ma tunnen teda juba umbes eluaeg)
***
 Võimalik, et ükskord ma upun, õnnelikuna.

Tapeet, mis ma valesti teen?

  
Mis ma valesti teen? 
Ärkasin hommikul kell 6 ja lugesin läbi kõik internetis olevad tapeedi paigaldamise õpetused. Teoorias on see kõik väga lihtne: sul on vaja seinu, tapeeti ja liimi. Seinad peavad olema sirged. Mul on nüüd siledad, sirgete seinte saamiseks peaksin kolima. Tapeet peab olema kvaliteetne. Noh. Kui ma mõni aasta tagasi all, elutoas, tapeeti vahetasin, siis ostsin fliistapeedi ja ma ei mäleta täpselt, miks mul tol korral toa tapeetimiseks kuu aega kulus, igatahes fliistapeet ei veni – see on fakt, järelikult ka ei mullita seinas. Ja hiljem avastasin, et ta ülipestav – konkreetselt, vajadusel vee ja vahuse nuustikuga ja on jälle nagu uus. 
Nüüd magamistuba tühjaks tõstes leidsin hunniku tapeedirulle. Mitut sorti, igat 4 – 6 rulli. Milleks, ausalt, ma mõtlesin ja mul ei tulnudki meelde. Mingit loogikat selles ka ei ole, sest kõik toad siin majas on suured, magamistuppa kulub 25 – 30 rulli – ma pole siiani viitsinud välja arvutada. Vaatasime lapsega neid tapeete ja kuna me värvi osas nagunii kokkuleppele ei jõudnud (roosa, ei valge, ei roosa), otsustasime, et aga milleks osta uut, kasutame ära (youtuberite mõjutusel hakkas mu laps hiljuti veganiks (vähemalt neil hetkedel, mil kõht tühi ei ole) ja taaskasutajaks. Sest delfiinid ja pingviinid ja muud elukad, saate aru (kilekott!).  (Üldiselt, me sööme nii või teisiti lihalvähe, kuni ta muna ja piima sööb ja sushikala paistab, ei lähe ka arvesse, kiidan tagant ja seletan, et tähtis ei ole 100 %, iga väikene samm on ka oluline.) Ühesõnaga, otsustasime, et teeme iga seina või sopi eri tapeedilise – meie tuba, teeme, mis tahame. St, minu kodus peab olema vähe asju, tapeet ja tüllkardinad. Ma ei taha värvitud seinu, kotttoole, nahkdiivanit ja hüüdlausetega seinapilte. Maitse asi. 
Aga – see, noh, ei ole fliistapeet. Eile hommikul panin ühe paani seina ja see sai jube. Võtsime lapsega päikest, käisime rulluisutamas ja söömas ja kui ma õhtul uuesti vaatama läksin, oli see paan imekombel täiesti mullivabaks kuivanud. Oh seda rõõmu, enne sauna minemist viskasin veel kolm paani seina. Ja nüüd siis. Need kurat, ei kuivanud sirgeks. 
Ja nüüd ma ei teagi. Selge on see, et ma võtan need maha. Ja teen uuesti. Või lasen teha. 
St, keegi tuttav kuuldses, et ma tahan ise tapeeti panna, kommenteeris, et umbes, et igav on või? Ei ole, mul kunagi ei ole, aga… proovisin seda nüüd mõttes endale seletaga, ega veenvalt välja ei kukkunudki. Aga… raamatupoodides on riiulite viisi raamatuid, kus õpetatakse inimesi igast asju tegema. Nad kõik algavad peatükist: vaata sõber, see on haamer ja see on nael (ja katsekinnaste, – kaitseprillide jms peatükk on veel ees pool – need tuleb pähe panna juba naelaostmisretkele minnes). Nael, sõber, pannakse terava ostaga vastu puitu, õige võte naela hoida on näed selline – ja pildid kolmes vaates… Mulle tundub see kuidagi kummaline. Ma olen maal kasvanud ja umbes eluaeg mõelnud, et kes küll selliseid raamatuid vajab? Kuni ükskord mul oli vaja (peamiselt jonnist, otsekohe) puuriidaalus kokku kruvida ja mul oli alus ja akutrell ja kruvid. Viskasin kontsakingad jalast ja võimlesin terve päeva ja mul lihtsalt ei õnnestunud. Üllatusin ja nördisin, elasin veel teises kohas ja täpsel samal ajal saagis naabritüdruk naaberaias mootorsaega palgist karu välja.
Lugesin just “Trifiidide päeva”, seal on üks peatükk sellest, kuidas kari lambaid istus päevi umbes peeru valgusel umbes põhjusel, et ei osanud pirni vahetada. Mulle meeldib omaette asjatada, ma olen avastanud, et ma saan hakkama, mulle meeldib mõelda, et kui – siis mu laps saab hakkama (talle hullult meeldib teha kõike (koos)). Kuidagi. Mõistuse piires. Mul on sada korda lihtsam ise pusida kui võtta kõne töömehele. Lisaks, see on muu kodu, no võtab aega – võtab, aga kelle asi. 
Ikka ei kõla veenvalt. 
Ja sellegi poolest, ma lähen võtan selle tapeedi nüüd maha. Ja panen uuesti. Ja kui siis ka ei õnnestu, lähen ostan uue, siis juba fliistapeedi.Vist. 
Või tellin töömehe. 

No ei saanud parem, aga halb ka tegelt ei ole 🙂
Aa, kõik nõuanded, kuidas saada tapeet seina, on oodatud. 

Update järgmisel päeval: jee, jee, jee.

Niisama, õhtu

Quint Buchholz, 1957

Minu magamistoa remont jõudis nüüd faasi, kuhu ükskõik mille remont siin majas mul alati jõuab, ehk siis tõdemuseni, et parandada ei ole mõtet, lihtsam on uus ehitada. Võimalik, et olen varem rääkinud, ei mäleta, aga enne mind kuulus maja ühele üksikemale, enne seda tema emale, kes oli ka üksikema. St, mingeid peremehi oli ka aeg-ajalt, aga mitte eriti püsivalt vist. Remonti tehti pidevalt ja vastavalt võimetele. Markantsematest näidetest ehk maja vahekoridori abil ühendatud saunahoone, mis algselt oli loomalaut. Kui ma siia kolisin, oli see hoone jagatud kolmeks – ühes nurgas leilisaun, teises vannituba koos vanni ja wc-ga. Ülejäänud ruum oli kujundatud mõnusaks istumiskohaks suuremale seltskonnale. Pesuruumide jaotusel oli loogiline põhjendus: üks peremees eelistas sauna ja ehitas selle. Järgmine oli aga hoopis vanniinimene.
Kui mina sisse kolisin, köeti seda ruumi pliidiga, kus varasemalt loomadele toitu valmistati, lisaks osaliselt ka konkreetselt vastu maad paigaldatud põrandaküttega. Ma maakera kütta ei kavatsenud, seega lasin põranda üles võtta. Sügavalt, sest selgus, et hoone alla oli maetud … no kõike, vanu potte-panne nt ja sõidukite varuosi. Valati uus põrand. Lagi oli ruumil ka, peamiselt vist põhjusel, et on kombeks, et ruumid on lagedega – kellel seda sooja vaja on. Mul oli, sisaks oli mul vaja uut ahju, kerist ja korstnajalga, nii et lasin uue vahelae ehitada, mh põhjusel, et tahan pööningut kasutada. Seinad hallitasid. Kipsi all oli vill – st ruumis, milles on saun. Tehti ka uued seinad. Siis uus vundament ja välisseinad koos soojustusega. Millalgi ehitati ahjud ja keris ja saun ja eraldi tualettruum.  Eraldi vannituba ma tegema ei hakka, vann on meil nüüd sauna pesemisruumis. Nüüd on veel jäänud aknad vahetada. Ja siis on see hoone täiesti uus. See hoone, sest ma magan teist vist nädalat juba siin tugitool-voodi peal (laps magab teise peal kõrval ja ausalt öelda, on siin ütlemata mugav), sest magamistoas vahetan tapeeti.St, ma kavatsesin ka seda ruumi külaliste vastuvõtmiseks kasuta, kuhu vajadusel siis ka ööbima saaks jääda, aga pole mööblit hankinud. Külalisi meil palju ei käi, kasutame suurt tühja ruumi joogaks ja zumbatamiseks.
Tapeeti vahetasin hingest. Viis kihti pestavat! tapeeti vaheldumisi pahtli ja betoonisegudega, muudkui niisutasin ja eemaldasin ja niisutasin ja. Kuni täna sain aru, et kilplase töö – seinad sellest siledamad ei saa. Tapeedi alla on mingi endisaegne kips ruutmeetri kaupa seina löödud. Õmbluskohad narmendavad, kinni pahteldada ei anna, lisaks miljonid naela ja kruvi augud jne. St, leppisin kokku, et nädala vahetusel tehakse mulle uued seinad ja siis ma panen tapeedi. Nii et. Ma tulin tegelt ütlema, et ma olen hunniku häid raamatuid läbi lugenud ja mõnest tahaks kirjutada, aga avastasin just, et olen märkmiku raamatumärkmetega tööle unustanud ja mul on nädalane puhkus. Eks kui, siis kirjutan suvalises järjekorras. Või midagi.
Olge informeeritud 🙂

Maavärinast vist

Foto ringleb venekeelses netis koos järgmise naljaga:  Esimese klassi õpetaja lapsevanemale: – Teie Mari ropendab? Lapsevanem: – No jah, ta hakkas käima ka väga vara…

Läks kuidagi nii, et tegin terve nädalavahetuse tööd, alustasin reedel ja lõpetasin eile. Intensiivselt ja vist isegi unes mõeldes, ärgates keset ööd, sest “aga äkki sedasi ja kirjutan üles, et hommikul üle vaadata”. Eile hommikul oma kõige suuremate päikeseprillide varjus magamatusest ebakindlal sammul tööle minnes esiteks oli hea tunne küll (tegin kõik mitu korda ümber, aga lõpuks sai kõik täpselt suurepärane, mitte parim võimalik) ja teiseks, kaudses seoses kuidagi, mulle meenus üks tõestisündinud lugu.

Ja nimelt, külas, kus ma lapsena elasin, juhtus üksaasta selline lugu, et üks naine läks läks oma mehe juurest ära sõbranna mehe juurse, jättes oma kaks last kasvatada laste isale. Seejärel rasestus sõbranna mehest, mispeale viimane ta viivitamatult maha jättis (see mees jättis maha ka oma eelmise naise põhjusel, et to titeootele jäi – ei teagi, kas talle ei meeldinud kõhukad naised või neist sündivad lapsed). Naine, kes oma mehe ja laste juurest ära läks, läks seepeale tagasi oma mehe juurde ja see võttis ta vastu ja lubas lapsegi alles jätta, kuid viiendal vist raseduskuul naine haigestus ja suri, räägiti, et kurbusest. Naise mees, see esimene, kahe lapse isa, oli äärmiselt löödud, kuid sõbranna mees üldsegi mitte. Vastupidi, ta naases oma endise naise juurde, sest to oli raseduse katkestanud.

Tol ajal olid kõik need shakespearelikud kired minu, tol ajal ehk 14 – 15aastase jaoks täielik šokk – nad on ju VANAD, mõttes ÜLEKOLMEKÜMNESED! ja TAVALISED – töötasid nagu ka suurem jagu ülejäänud külarahvast kohalikus mööblivabrikus.

Kuid, kui nüüd kokku lugeda selle loo kõik reetmised ja laibad, küsimused nagu “mille kuradi pärast” või “mis põhjustel” kukuvad ära just kui iseenesest. Pole vist olemas sellist nimetamisele alluvat põhjust, mis saab sundida tegema inimest kõiki neid samme. Järelikult – pole ka midagi andeks anda või mitte endeks anda.  See on nagu maavärin või lumelaviin – no keda sa siin süüdistad?

Siinkohal ma ei taha öelda, et lähedastele tuleb kõikvõimalikud sigadused andeks anda, kuid kui inimene paneb toime midagi tõeliselt arusaamatut, midagi rist igasugusele tervele mõistusele, inimloomusele, mh ka vastu oma argimugavusele ja -kasule, on selles mingi lollakas suursugusus. Ja üle ei jää muud ka ahhetada ja ohhetada ja aidata ellujäänuid.

*
Eile töölt tulles, juba täiesti seisvate silmadega (just sain aru – seepärast mul ongi täna peopesad nii paistes ja valusad) panin lapsele batuudi kokku, sest “Sa lubasid!” ja tegime esimese rulluisutiiru, sest “Mitu päeva juba jääb ära!”. Täna hommikul sain teada, et nädala pärast on vaja esinemiseks jänkukostüümi – võiks olla valge kleit. Noh. Täna ma poodi ei jaksa ja ilmselt veel mõned päevad, aga mul on kodus lumivalget puuvillasatiini (huvitav, miks?) ja õhukest puuvillast pitsi. Sirvisin Pinterest, ma pole küll ühtegi kleiti elus õmmelnud (ükskord õmblesin lapsele põlle), aga äkki ma oskan? Pildi peal tundub suht lihtne ja loogiline.

Niisama

Ma arvan, et universum karistas mind netis laiamise eest* ja seepärast ma ükspäev pahkluu välja väänasingi. Ja ausalt öelda ise ka imestasin, kui hea meelega perealtsilt nädalaks haiguslehe küsisin. Ja oh seda rõõmu – telefonitsi – sest, ei, ma ju saan aru, et trauma ja kirurgile, aga sinna peab ju kohale minema, aga pahkluu noh, ei saa sõita. Nii et nädalaks telefon nurka, juhuu! Aga, kuna mitte midagi siin maailmas ei juhtu niisama, vaid põhjusega, siis umbes järgmine või ülejärgmine päev peale pahkluu vigastamist tegin üles, magamistoa ahju tule ning unustasin siibri kinni. Pool tundi hiljem elustasin kassi (toibus ära) ja kõik ülejäänud päevad olen liigelnud peamiselt pesumaja ja keemilise puhastuse ning pesunööri vahet. Nüüd on jäänud veel pesta magamistoa lagi ja aknad, ja ülipõhjaliku kevadpuhastuse (koos kõikides kappides olevate kõikide riiete ja vooditarvete, kaisukate jm läbi pesemise või puhastamisega) kohale võib panna suure punase linnukese. Tapeet on ka pestav, kas see ka vahetada tuleb, ei ole veel selge.
Ette rutates: kas mul on suitsuandureid? Ja, loomulikult, igal pool. Kuid magamistoa suitsuanduril sai patarei tühjaks, ma võtsin selle alla, tõin kööki, vahetasin patarei ära aga lakke tagasi enam ei saanud – vt ka väändunud pahkluu.
Sarjast: igas asjas on midagi head: kõik jäid ellu ja edasi saab minna üksnes tõusvas joones.

*ma siin püüdsin nalja teha, kõigest. 

Küürakatest

by Ann aka Incolorwetrust, Russia

– Meie vanuse ja staatusega, – ütles mulle eile üks tuttav daam olles veinipokaali kolksuga lauale asetanud, – sobivad üksnes naiselikkus ja elegants! Ainult! Ma kordan, ainult, naiselikkus ja elegants. Ja sina, vaata ennast, vaata! Miks sul teksad jalas on? Ja need ketsid, need ketsid… Jumal, kas sa ei jõua endale normaalseid pükse osta? Ja kuidas sa käitud? Nagu mingi …  poisike!
Noh. Ma mõtlesin. Ta on ju tark inimene ikkagi. Ilmselt on aega teha mingeid järeldusi.
Ja ma läksin täna poodi oma vanusele ja staatusele sobivat mantlit ostma.
Ja ma proovisin selga terve hunniku naiselikkust ja vaguni täis elegantsi.
Ja ostsin mantli.
Poolpika, tibukollase.
Ja ühe roosa vesti, kunst-pika-karvalise.
Mõlemad sobivad ideaalselt igat sorti teksadega.
Istun siin ja mõtlen nüüd.
Küürakast ja hauast, vist.

Patjadest ja valimistest

Jo Grundy

Mõni kuu tagasi, kui üks voodilina pesus lihtsat ära lagunes (linane, st kare, ma nagunii vihkasin seda), otsustasin, et aitab ja viskasin voodipesukapi tühjaks. Ammu kavatsesin osta mõned voodipesu komplektid, kuid kui miski just ei põle, võib selle ju edasi lükata, eriti, kui üritus sisaldab ostlemist rahvarohkes kohas. Peale kapi tühjaks viskamist muidugi läksin ja ostsin hunniku uut voodipesu.

Ema on mulle vähemalt viiel viimasel aastal kinkinud tekke. Seda ei ole võimaik seletada ja emale märkust teha ka mitte. Erinevate bio- ja anti- lühenditega libedate, lärmakate jms selliste seas ka kaks täiesti korralikku tekki, mida lapsega igapäevaselt kasutame. Kõik suuruses 150 x 200.

St, mingi hetk mul tekkis plaan, et minu kodus peavad kõik padjad ja tekid ühesuurused olema. Nii on ju kõik palju lihtsam. 

Padjad, padjad olid meil siiani vanad, sada korda pestud ja muidu piinlikud. Eile otsustasin, et aitab küll ja viskasin padjad minema, va lapse lambavillatäidisega väikesed padjad, millest ta polnud nõus loobuma. Muidugi läksin poodi ja ostsin kaks uut, erinevad, et proovin kodus ära ja siis ostan juurde. Koju tulles avastasin, et mõõt on vale – padjapüürid on kõik 50×60, uued padjad 50×70. Noh, hea küll, jäävad külalistepatjadeks, ostan mõned suuremad padjapüürid. Täna käisin valimas…

… kas teie teadsite, et lapsega valima minnes on mõistlik lapsele juba kodus selgeks teha, et tema valida ei saa. Ma ei teadnud, tulenevalt tegin seda keset vaimisjaoskonda, vaene laps oli šokis, seejärel kuri. Tuleb välja, et ta on valmistunud, mitu päeva televiisorist valimisreklaame ja uudiseid vaadanud, teemasse tõsiselt süvenenud  (mitte mingite patjadega maadelnud) ja oma valiku teinud. Ja oo, seda ebaõiglust siis, eksole.

– Aga vali siis seda, keda mina tahan!
– Ei, kallis, ma ju ei saa, ma teen valiku oma südametunnistuse järgi!
– Aga see kandidaat lubas televiisoris seda ja seda, SA PEAD VALIMA TEDA!

– Näita, keda sa valisid! Näita!
– Ma ei saa, valimised on salajased! Ma ütlen sulle õues!

Igatahes, läksin poodi ja ostsin mõned suuremad padjapüürid ja veel kaks patja. Ja arvake ära, mis. Kodus avastasin, et ostsin jälle padjad 50×70. Noh. Ööseks jäävaid külalisi käib meil küll harva, kuid kui… siis on meil nüüd patju ja tekke nii et tapab.

Käsivarred on pekised vist

Igal aastal , umbes kaheksal viimasel kindlasti, sügisel toimub mul sõbrannaga umbes järgmine vestlus:
Mina: “Ma pean endale uue jalgsi-käimise jope ostma, sel aastal tõesti pean. Ja ostan ka, ausalt!”
Sõbranna: “Mhm”

Ja igal kevadel midagi sellist:
Mina: “Ma jälle ei ostnud endale uut jalgsi-käimise jopet. Ma viskan nüüd vana ära, siis järgmisel aastal ma lihtsalt PEAN uue jope ära ostma.”
Sõbranna: “Mhm”

Vaja oleks midagi umbes sellist nagu pildil, ainult, et peale mõne päeva tagust tõuguna voodist välja kukkumist otsustasin, et võiks siiski olla varrukatega mudel. Et turvalisem. Vaja on praegu peamiselt muusikakooli vahet käimiseks – vahemaa on täpselt paras ühildamaks lapse muusikalist kasvatust nii talle kui mulle kasuliku jalutuskäiguga värskes õhus.

Ma prooviosin eile selga kõik Tartus müügil olevad sarnased joped. Kuna Kaubamajas olid peamiselt vanaemadele sobivad mudelid ja igast firmapoodides peamiselt kalameestele mõeldud kaup, siis lõpuks, suurest meeleheitest, proovisin isegi spordipoes müüdavaid  Didriksone. Olgugi, et nende populaarsus jääb mulle mõistatuseks. Ma käisin ükspäev lapsega Maantemuuseumis jõuluprogrammil ja märkasin, et sealsetel töötajatel olid need seljas – kõigil ühesugused. Ilmselt (arvan, ei tea) tööandja poolt ostetud vormiriietus. Ja see oli suht esimene koht, kus mu meelest olid need joped ka absoluutselt kohased – inimesed teevad tööd ja teevad seda iga ilmaga mh õues. Ma proovisin eile selga, sest tahtsin juba ammu teada, et järsku nad tekitavad seljas olles mõnd imelisemat sorti tunnet, millest mina siiani tahtagi pole osanud, aga ei – ma nägin neis (mitmes erinevas) välja nagu teetööline ja tunne oli mul ka täpselt teetöölise oma.

Ühesõnaga, ma proovisin teisi ka. Mõni oleks ehk sobinudki, aga oh üllatust, joped, mis muidu olid mulle igati parajad, olid mulle varrukatest kitsad. Mitte nii, et käsi sisse ei lähe, aga siiski tuntavalt. Ja mitte, et ma endal mõnd erilist sorti muskleid seal märganud oleks. Järeldus on mu meelest üks – käsivarred pekised. VEEL ÜKS PEKISTE KÄSIVARTEGA BLOGIJA! Ei teagi, mis peale hakata. Käin järgmised kümme aastat veel oma vana jopega. Lohutuseks käisime lapsega Grinchi vaatamas ja kooki söömas.

Mde, Grinch on kõige muhedam multikas, mis ma sel aastal näinud olen.
UPD: Ja Maantemuuseumi jõuluprogramm oli suurepärane, ajaliselt parajalt pikk – mitte liiga; väga hästi planeeritud – kiire, molutamiseta, mitmekesine – lapsed said nii hobusega sõita ja lõkke ääres imemaitsvat teed juua kui ka nt teetöölise kooki teha ja seda lisaks siis tavalisele programmile; töötajad – sõbralikud, aktiivsed, valmis vastama ka (minu) kõige napakamatele küsimustele. Ühesõnaga, kiidan väga. Ja olgu veel öeldud, et paar aastat tagasi käisin Maantemuuseumis ühe teise laste grupiga ja ka jõuluürituse raames ja oli hoopis teine programm, kuid sama positiivne elamus. Nii et kes tulevikus lastega kuhugi minema peab – Maanteemuuseum on teema, mida kaaluda. 

St, minu tuba, vms

Tähendab, ma võimlesin praegu 10 min, et saada sisse Stuudiumisse, täitmaks oma lapsevanema kohustusi (avaldama arvamust õpetajale tehtava jõulukingituse osas, umbes, kas kohvitass või piletilevi kinkekaart või ikkagi kohvitass) ja no ei saa, sisse. Õnneks seda, et esinemiseks on vaja, liialdamata: punaseid pükse, hommikumantlit, hambaharja, patja, valget särksi, musti retuuse, päkapikumütsi ja rokkari kostüümi (ja aega ju veel on – nimekiri pikeneb raudselt), saab teada ka telefonist. Ma pean välja mõtlema mingi süsteemi, kuidas meeles pidada, kuhu mis asjad ja millal kaasa võtma peab. Või siis  – ja see mde, on mõte, tõstma kõik need asjad mõne pappkastiga nt, korraga autosse ja siis vajadusel, umbes, et “Aa, täna oli hommikumantel ja padi? Oot, ma jooksen korraks parklasse!” Täielik müstika, kuidas veel mitme lapse vanemad hakkama saavad. Maivõi. Ja ausõna, mul oli palju häid ideid, kingituse osas, ma olen sel aastal kuidagi varakult jõululainel. Aga ma keeldun neid edastamast telefoni tippides. Igatahes, kui ma arvuti taha juba istusin, olgu märgitud, et viimati loetud raamatutega on kuidagi eriti hästi. Oot, ma võtan uue lehe.