Alessandro Baricco “Veretult”

Tõlkis Anne Kalling, Pegasus 2005, 80 lk

“Siis mõtles ta, et küll on elu ikka arusaamatu, võib-olla elame selle läbi ainsa sooviga pöörduda tagasi põrgusse, mis on meid kord vapustanud, et elada siis nende kõrval, kes on meid sellest põrgust ära päästnud. Ta üritas endalt küsida, millest küll tuleb see jabur truudus õudusele, kuid avastas, et vastust polegi. Ta mõistis, et miski pole tugevam instinktist pöörduda tagasi sinna, kus meid on kord põrmu tallatud, ning kanda seda endas aastaid. Ainult mõeldes, et see, kes on meid päästnud ühe korra, suudab seda teha ka hiljem. Aastatepikkusest põrgust, samaväärsest, mis on kunagi olnud. Kuid ootamatult andestavalt. Ja veretult.”

Lugu sõja kajadest. Sellest, et sõjad ei lõppe  viimase lahinguga ega ka mitte siis, kui selle lõppemist kinnitavad mõlemad pooled. Võitjaid ei ole, on ainult ohvrid, nende kannatused, katkised elud. Kibedus, valu ja meeleheitlikud püüdlused õigustada oma tegusid. Kättemaksuiha, soov leida andestust või andeks anda, soov leida rahu. See kõik elab tugeva vedruna väikeses tüdrukus, kes peaaegu, et nägi pealt, kuidas tapeti tema isa ja vend. Aga ka isa tapjas, kes ometi säästis tüdruku. Alatiseks, lõpuni sõja pantvangi jäänud hingedest ..  

Baricco lakooniline jutustamise viis meeldis mulle juba „Siidis“. Ka siin on tekst napp, kuid sisult mahukas ja struktuurne. Lisaks on selles formaalselt väikeses loos varjul tohutult emotsiooni, rohkem, kui nii mõneski tellise mõõtu üllitises. Mul oli lugemise ajal koguaeg meeles LR sarjas sel aastal ilmunud Hermansi „Hoitud maja“ – hoopis teist moodi tekst, kui löögijõult umbes sama. Raamat on kahe osaline, millest esimene tundus mulle mõjusam. Loo lõppu saab mõista nii ja teisiti, mina isiklikult ei usu, et armastus kõik sita saiaks saab muuta …

Väga juhuslik ja positiivne lugemiselamus.

Teised:

Kirjakoi

Raamatukoi lugemislood

Alessandro Baricco "Siid"

Iseenesest väga tavaline lugu, milliseid juhtub sadu miljoneid üle maailma. Elas kord mees, töötas ja teenis hästi, viis kogu raha koju ja korraga just kui suri – õrnusest. Nukkus. Varjus kookonisse võttes kaasa vaid piinava igatsuse ning väljaütlemata ja – näitamata jäänud kire kauge ja kättesaamatu naise vastu. Sõnatute silmadega. Tüdruku näoga.

Napilt sada lehekülge sentimentaalset ja veidi magus-valusat armastust. Kaunite piirjoontega lugu, mille oskuslik kirjutaja oleks kordusi vältides ka poole lühemalt ära rääkinud. Või mõni teine, ohtrasõnalisem, vabalt kuuesajale lehele venitanud.

Baricco “Siid” on pigem jutustus, maksimaalselt novell või kui ikkagi romaan, siis tingimata nukkunud. 65 pisikest, paari hingetõmbega loetavat stseeni, “luuletust proosas”, millest igaühe lõpus jääb helisema noot – pikk ja tugev. Tin-tin, tekst nagu koto kandle muusika. Minimalistlik ja täis metafoor.

See sama siid – peategelase reisid edasi – tagasi – edasi – tagasi – nii kootakse kangast. Siidi – peent ja kerget, korraga nii salapärasuse kui ka ilmse illusiooni tekitavat. Sõnatu konkubiin kandis õhkõrna siidist tuunikat – ilmsus, tema elamu ukse ees rippus alati siidist kardin – salapära. Idas kasutatakse siidi maagilistes riitustes. Füüsiline kontakt tegelaste  vahel toimus läbi siidist kanga, mis ei vähenda tundlikust, kuid samas kaitseb naise keha “määrdumast”.

Linnud – konkubiinil oli suur linnumaja. Ida pool olla meestel kombeks: et näidata lugupidamist naise truuduse vastu, kingivad nad naisele kalliskivide asemel kauneid linde. Mütoloogias on linnud ka jumalikuse sümbol – taeva, päikese, vabaduse, elu, hinge, jne. Laialt on tuntud lindude vabaks laskmise komme. Linnud on need, kes toovad teateid (Jumal ei olnud siis veel mobiiltelefoni leiutanud), on sidemeesteks inimeste vahel. “Siidis” on linnud üks mitmest mitteverbaalsest suhtlusvormist, mille abil armunud sidet pidasid (Fb siis ka veel ei olnud).
Jne.

Emotsiooni- ja tegevusevaene raamat täis ütlemata jätmisi, vihjeid, vaevumärgatavaid pilke ja naeratusi, vabalangust.  Armastus on vaid arvatav, üksnes õhus heljuv vine, mida on raske pildile saada. Veidi häiris üldise joonega tugevalt dissonantsis olev banaalne erootiline stseen lõpu poole – häiris nagu välja tõmmatud niidist pusa siidisukal. Häirib, kui just käe alla jääb, kuid üldmuljet siiski ei riku.

Kaunid on ka dekoratsioonid – lühikesed ja täpsed 19. saj. keskpaiga Prantsusmaas ja (veel üsna suletud) Jaapani kirjeldused. Kahe maailma, kahe täiesti erineva kultuuri kokkupõrge. Mitte midagi liigset, pealesunnitud detaile või üksikasju. Milleks neid, eks? Kellel on vaja teada põhjusi ja tagajärgi? Lõppude lõpuks, kolmerealine haiku võib mahutada terve maailma koos tunnete ja emotsioonidega. Mõnikord võib lihtsalt vaadelda, menetlemata.

Raamatu lõpp üllatas. Nagu rabajärve visatud kivi tuulevaiksel ööl. Tegi kogu raamatu. Ilusa, peene ja tundelise, mulle väga meeldis.

Kell sai kaks, kuu ei paista, kuid vihma ka enam ei saja.

2007 aastal ilus ka raamatu järgi tehtud film Keira Knightleyga.