Kõige rohkem meeldis mulle selle filmi visuaalne stiil ja atmosfäär. Dark City on linn, kus valitseb lõputu öö. Art déko stiilis majad, müügiautomaadid, neoonvärvides reklaamtahvlid ja tuhmid tänavalaternad. 40ndate New Yorgile iseloomulikud siseinterjöörid, samast ajastust pärit sõidukid tänavatel, viltkübarad ja tolmumantlid. Baaris laulab absoluutselt imeline Jennifer Connely mustanahaliste džässimuusikute saatel “The Night Has A Thousand Eyes” ja “Sway”, jne. Kõik on pisut depressiivne, sünge, paranoiline. Paranoiat toetab tugevalt tõsiasi, et perioodiliselt linn muutub. Hooned ja tänavad muudavad kuju ja asupaiku (meenus kohe Gibsoni “Idoru”) ja mitte keegi ei tea, kuidas linnast välja saab. Veelgi hullem, keegi isegi ei mõtle sellele.
Sellises kohas siis ärkab peategelane John Murdoch (Rufus Sewell). Täpsemalt ärkab mingisuguse hotellitoa vannis. Ta ei tea, kuidas ta sinna sattus ja isegi mitte seda, kes ta on. Une peletab silmist telefonikõne tundmatult soovitusega lahkuda sealt kiiresti ning tõsiasi, et lisaks peategelasele asub samas hotellitoas ka värskelt tapetud prostituudi elutu keha. Varsti avastab John, et lisaks politseile, pruudile ja psühhiaatrile ajavad teda taga ka miskipärast (kunstniku kapriis?) ortodokssete juutide kostüümidesse riietatud tulnukad.
Süžee jääb pisut logisema ja päris mitmes kohas tuleb kõvasti juurde mõelda, et aru saada, miks ja milleks üldse, kuigi vihjeid justkui on (katseloomade labürint psühhiaatri kabinetis jn). Ma kogu lugu ära rääkida ei taha. Ütlen ainult, et võib-olla on see film mingi omamoodi vaba isiksuse manifest. Isiksuse, mis ei tunnista piire ega diktaati. Et küsimus pole selles, kuidas labürindist välja pääseda, küsimus on soovimatuses olla kelle tahes katseloom. Tõde teeb vabaks ja iga inimese maailm on sedavõrd eriline, kordumatu, individuaalne, et seda ei saa õppida, laenata vms. Välised asjaolud mõjutavad, muidugi, kuid ainult teatud piirini. St, mul oli vaadates koguaeg tunne, et see mõte seal filmis on suur ja tähtis, aga ma ei viitsinud süveneda. Kõik see tulnukate ühisteadvus ja see, et nad inimese hinge taga otsisid, mh ka nt see, miks just John väljavalituks või eriliseks osutus jn, see kõik oleks võinud rohkem avatud olla. Aga oli nii krüptiline, et ma vist kuidagi alateadlikult otsustasin, et mulle piisab meeldivast pildist.
Samas, mulle väga meeldis näitlejate valik. Rufus Sewelle oma alati veidi jahmunud näoga sobis peategelaseks hästi. Jenniferi kohta juba ütlesin. Kõigest juba tükk aega tagasi tüdinud politsei inspektor Frank Bumsteadi mänginud William Hurt on mu meelest sündinud mängima kõigest juba tükk aega tagasi pisut tüdinud politsei inspektorit. Kõige parema rolli aga tegi Kiefer Sutherland, kes mängis tulnukate heaks töötavat psühhiaatrit, dr Daniel Schreberit. Veidi üle võlli ja kergelt koomiline, aga mulle tundub, et umbes sellised nad valdavalt ongi, mõttes, psühhiaatrid, mõttes, ise ka natuke, õige pisut, metsa poole. St, subjektiivselt, eks, minus vähemalt, äratavad usaldust just sellised.
Filmi lõpp, viimased alla kümne minuti, on täiesti jama. Ülejäänud filmi suhtes kohatu optimism filmi muljet ei riku, kuid veidi nördimust tekitab ikka. Film oleks võinud lõppeda viimase ellujäänud tulnuka ja John Murdochi viimase dialoogiga. Surev antagonist esitab küsimuse, vastust ei saa, küll aga vihje, suuna ja eesmärgi, mis on selgelt kättesaamatu. See on õnnetule, surevale ja juba mõningast inimkogemust omavale olendile topelthirmus. Ta oleks justkui surnud enne oma surma saabumist ja ta saab sellest aru. Tume muusika ja tiitrid.
Kokkuvõtteks, klassikalise detektiivi liiniga kaunistatud neo-noir stiilis ulmeline küberpunk. Mõnus, tume visuaal ja hea filmimuusika (helilooja Trevor Jones).
Tilda ja tarakanid 