Režisöör Andy Muschietti, stsenaristid Chase Palmer, Gary Fukunaga, Gary Dauberman.
Üldiselt ma ei vaata õudukaid, kuid laps käis peale nagu uni, et Netflixis on ja ta niiii väga tahab seda vaadata. Minu seletamine, et talle ei meeldi, ei aidanud üldse. Sättisime siis ennast valmis, snäkid jne ja peale esimest õudset stseeni, umbes filmi viiendal minutil, teatas Tips, et talle SELLISED filmid üldse ei meeldi ja tema seda ei vaata. No, eks üheteistkümneaastaselt ongi elu keeruline. Vaatasime siis koos ühe tobeda romantilise komöödia ja hiljem siis vaatasin üksi õuduka ka.
Stephen Kingi samanimelise romaani ekraniseering. Ma olen Kingi päris palju lugenud, aga seda raamatut mitte, nii et üldse ei tea, kuidas film raamatuga võrreldes on. Võrdlemata aga on väga hea film. Üks nendest õudukatest, mis hirmutab küll, aga ei tekita ebamugavustunnet. Saad oma emotsiooni kätte ja elad rõõmsalt edasi.
1986. Ühel vihmasel päeval paneb pisike Georgie selga oma kollase vihmamantli, võtab venna valmistatud paberlaevukese, väljub majast ega tule tagasi. Linnas nimega Derry on seda varemgi korduvalt juhtunud, inimesed, eriti lapsed, aegajalt kaovad. Georgie 11-aastane vend Bill (Jaeden Martell) ei suuda kaotusega leppida ning usub kindlalt, et leiab venna linna kanalisatsioonisüsteemist. Mõeldud – tehtud, kuid venna asemel leiavad Bill ja tema sõbrad võimsa kurjuse, mis aeg ajalt võtab tantsiva klouni kuju ja elustab laste kõige suuremad. Enne, kui nad ära sööb.
King on kirjanik, kelle lood on, mulle tundub, et reeglina, väga mitmetasandilised. Enamasti peituvad tema üleloomulike monstrumite taga nö argiõudused ja -probleemid, mis maailmas ikka ja jälle aset leiavad. Muschietti, vaatamata sellele, et „It“ on alles tema teine täispikk mängufilm, sai hakkama väga hästi. Filmis on parajalt palju õudseid hetki. Need on kvaliteetsed ja nutikad (halastamatu filmi algus, episoodid, kus Pennywise ilmub fotost ja kapist, stseen Billi maja keldris jne), kuid need pole siiski peamised.
Bill Skarsgårdi kehastatud Pennywise, iidne, kusagilt paralleelsest maailmast pärit kurjus, mis ärkab iga kolmekümne aasta tagant, on muljetavaldav, üheaegselt nii hirmuäratav kui hüpnootiline, kuid ka tema ei ole filmis peamine. Filmil on väga tugev süžee, köitev ja hirmutav samaaegselt ja filmi peategelased on siiski lapsed. Seitse võrratut napilt-pubekat võitlevad monstrumiga, kuid mitte ainult. See on ka suureks kasvamise lugu ja ellujäämislugu maailmas, milles sõpradega hängimise, suve, koolivaheaja, jalgrattasõitude ja jões ujumise kõrval leidub ka erinevat liiki vägivalda, kiusamist, rassismi, hoolimatuid või napakaid lapsevanemaid. Ja nad võitlevad, kuidas oskavad. Jäädes seejuures lasteks, käitudes loomulikult ja vahetult. Näideldes nii, et ükski nende reaktsioon või emotsioon ei tundu võlts, ükski ei pane kahtlema. Igaüks neist lastes on meeldejääv oma unikaalse iseloomu ja hirmudega. A, ja sõprusest, sõprusest on see film ka ja esimesest, imekaunist armastusest.
Kokkuvõttes kvaliteetne, kihiline, metafooridest pungil ja aktuaalne, võimalik, et ajatu. Aga võib vaadata ka lihtsalt õudukana ja mu meelest on ta siis ka igati tore.
Tean, et olen näinud teist osa loost, kaks aastat hiljem ilmunud „It Chapter two“, kuid mingi seltskondliku ürituse raames ja mälestused filmist on udu, udu. Ilmselt vaatan nüüd üle ja siis 1990. aasta Tim Carryga versiooni ka. No, ja teisi Kingi ekraniseeringuid ka näinud ei ole ja … ja nii ma lõpetan kusagil tänava ääres seistes, ruuduline pleed õlgadel, käsitsi kootud sokke ja sinililli müües. Või siis natsisse, varajasi kollaseid ja siis lõhnavaid, punase südamikuga valgeid …
Tilda ja tarakanid 